Me võtsime Dorise 9. kuu sünnipäeva haiglas vastu. Nagu selgus, midagi ei olnudki viga, aga ennetamaks liigset vedelikukaotust, jäeti meid jälgimiseks haiglasse.
Peale sellist kogemust ei taha ma enam kunagi kuulda, kuidas Tartus on väga head arstid. Terve tunni ei tegelenud meiega mitte keegi. Siis pistis üks tädi pea ukse vahelt sisse, kuulas mind ära ja pani diagnoosi. Lapsele kätt kordagi külge panemata. Hiljem tehti küll kõik analüüsid, aga seda (noro)haigust küll ei tuvastatud. Seniks oli meid juba aga ägedate infektsioonide osakonda rotaviirusega ühte palatisse pandud. Mis tal siis viga oli, jäigi saladuseks. Üks õde kahtlustas oksendamises hammast, mis üleval igemes punnitab.

Täna pidi mul üks eksam olema, aga see jäi tegemata. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas jutupaunikust lapsega kodus passides õppida saab. Igasugust jama võin ma lapsega koos olles kokku kirjutada, aga eksamiks õppida ei suuda. Oh, kas nüüd hakkavadki siis akadeemilised võlad tekkima?