Täna algas Prima Vista. Meenutades eelmise aasta kehva korraldust, ma sellelt käesoleval aastal midagi ei oota. Raha ka niikuinii ei ole, et raamatuid osta. Peale selle poleks neid kuhugi panna ka. Kodus uputab raamatutest. Teeksin pilti ja paneksin siia üles, aga liiga kole vaatepilt on.
Ainuüksi viimase kuu jooksul on neid üle 80 cm soetatud. Pikkuses on kergem arvutada kui rahas.
-----
Terevisioonis hakkas blond venelannast Eesti Ekspressi ajakirjanik peaaegu nutma. Temale on liiga tehtud. Ega ta Nõukogude Liitu hästi ei mäleta, aga tinasõdur aitas tal NLi mõista.
Mina mäletan NLi hästi, aga ei mõista seda. Banaani sain umbes kolm korda selle režiimi jooksul. Need olid ka rohelised ja järelküpsesid köögis. Ema Moskvast tõi. Nagu ka suitsuvorsti. Viljakohvi pidi jooma. Või siis india teed.
Poest midagi saada ei olnud ja kui oli, siis pidid pikas sabas seisma. Lõpuks selgus, et see ei olnudki triikrauasaba, vaid hoopis vilega veekeedukannusaba. Nagu juhtus minu ämmaga.
Riideid võisid endale ise õmmelda. Ja nii kenat juuksevärvi nagu sel venelannal oli, tol ajal ei saanud.
Välismaale said ainult valitud näod.
Ekskursioonidel aeti rahvas bussist välja, kui tankima mindi. Peale selle oli neis liiklusvahendeis nii halb õhk, et süda läikis pidevalt.
Võiksingi siin heietama jääda. Küll oli ikka tobe aeg. Nagu kiviaeg või midagi sellist. Küllap on Venemaa suuremates linnades olukord üsna kaasaegne, kuskil kolkas aga vaevalt.
Ah, mis ma nüüd vastu ööd siis ennast üles kütan. Näen jälle mingeid lollakaid unenägusid äkki. Kuidas mune ükshaaval kaussi löön ja vaatan, ega need mädad pole...
-------
Orhidee, mille kommuunikaaslasele kinkisin, hakkas õitsema.