Hommikul helistas Eveliis ja soovis 24-sentimeetrist koogivormi laenata. Lõpuks siiski ei laenanud, sest ostis endale päris oma vormi. Minul aga tekib alati just siis isu küpsetada, kui keegi mul koogivormi laenab.
Muide, ma ostsin ka omale uue küpsetusaluse. Muffinite oma. Patt tunnistada, aga ma ei olnud tänaseni mitte ühtegi muffinit küpsetanud. Ühelt poolt, kuna kunagi Saksamaal külas olles, küpsetas sealne pereema neid kogu aeg ja olgem nüüd ausad, need ei olnud eriti õnnestunud. Need vist olid a la Ameerikamaa moodi tehtud, sest pereema oli seal üsna kaua elanud.
Teisalt ei ole mul nende kuklite vastu erilist isu olnud, kuna minu endist ülemust kutsuti (võibolla tehakse seda veel tänagi) Muffiniks. Kui kedagi täpsemalt huvitab, miks selline hüüdnimi, võin kunagi kirjutada. See boss oli aga nii ebameeldiv inimene (nagu mina oleksin meeldiv!), et muffiniisu kadus.
Noh ja kuna kommuunikaaslane nimetab mind saamatuks väikeseks perenaiseks, küpsetasin veel pirni-sinihallitusjuustu kooki ka.