Lastelavastus, mida naudivad ka suured

Täna avasin teatriaasta. Käisin Von Krahli muinasjutte vaatamas. Kiidulaulu olin selle tüki kohta juba kuulnud ja ei pidanud pettuma. Kogu aeg vajus suu lahti ja kui see parajasti kinni oli, siis olid suunurgad ülespoole. Sisu oli hea, näideldi hästi ja lavalised lahendused olid jälle originaalsed ja üllatavad. Nagu viimasel ajal kõikides etendustes. Võibolla olen hakanud lihtsalt teistmoodi teatrites käima. Traditsioonilised teatrid, nagu näiteks Draamateater, on minu jaoks vist liiga igavad.
Ühesõnaga tore avapauk. Ei tea, kas suudan eelmise aasta teatrikülastuste arvu sel aastal üle lüüa?

„Suur õgimine”, NO65, 15. detsember
„Misantroop”, Theatrum, Kõue mõis, 7. detsember
„Lukustatud”, Teatrirühmitus Frank, Theatrum, 30. oktoober
„Kuningas sureb”, R.A.A.A.M., Kanuti Gildi Saal, 25. oktoober
„Head ööd, ema”, MTÜ Mõisateater, Hüüru mõis, kevad
„Misantroop”, Theatrum, Mustpeade Maja, 28. detsember
„Faust”, VAT Teater, 18. detsember
„Iphigéneia Aulises”, NO66 kammersaal, 4. detsember
„Karin ja Pearu”, VAT Teater, 8. november
„Nisa”, VAT Teater, 2. november
„Onu Vanja”, Theatrum, Katariina kirik, 12. oktoober
„Pruutide kool”, R.A.A.A.M., Tõstamaa mõis, 25. juuli
„Peko”, Vanemuine, Värska, 15. juuli
„Linnulennu muinasmaa”, Solaris, 3. juuni
„Mozart & Salieri. Üleeuroopaline kuulujutt”, Mustpeade Maja, 31. mai
„Vanemuise biitlid”, Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi Saal, 22. aprill
„Pruuniks”, Theatrum, 21. aprill
„Amadeus”, Ugala, 14. jaanuar
„Pähklipureja”, Estonia, 9. detsember
„Kosmonaut Lotte”, Vanemuine, Solaris, 26. mai
„Pipi Pikksukk”, Estonia, 27. aprill
„Mary Poppins”, Vanemuine, Solaris, 17. märts
„Surm, sünd ja laulatus”, R.A.A.A.M., Tõstamaa mõis, 19. august
„Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, Tartu Uus Teater, Raadi, 10. august
„Undiin”, Emajõe Suveteater, Tartu Toomkiriku varemed, 5. august
„Frederick”, Nukuteater, märts

Seemnesöödikud

Midagi pole teha, aga mõni mees on seemneid söönud, nagu Ansip rääkis. Sõna otseses mõttes on nahka pistetud minu hokkaido kõrvitsa seemned. Tõin need Saksamaalt, et suvel mulda pista, et sügisel kerge vaevaga kõrvitsasuppi keeta, aga seemned on rännanud kahe näljase pereliikme kõhtu. Kahju, sest seda kõrvitsat ei ole vaja enne keetmist koorida. Tegelikult pole siin midagi imestada ning ühtlasi pean tõdema, et seitsme aastaga pole mitte midagi muutunud. Avades külmkapi ukse vahib sealt vastu tühjus. Võimalik oleks valmistada küüslauguga hõõrutud muna, küüslauguga hõõrutud porgandit või porgandiga hõõrutud muna. Nagu vanadel headel Tartu aegadel...

Ei tea, kas see on mingi vihje või, aga sain hõimlaselt kingituseks piparmünditeed ja lavendlilõhnalisi küünlaid. Närvirahustuseks. D. sai kassikleepsudega raamatu koos postriga, kus kassid tuli TOP 50 reastada. Viimasele kohale platseerus "vaarauda" -(või peaks kirjutama soomepäraselt "vaarauta"?) kass. Nii kutsus D. eksikombel sfinkskassi.

Praegu on meie peres väga aktuaalne teema koolikatsed. Laps läheb sügisel kooli ja sellega seoses on kõhklusi ja segadust kui palju. Igaks juhuks drillime teda ka, kuigi pole kindlad, et kogu selle kadalipu läbi teeme. Kodu lähedal on ka üks üsna hea kool. Aga kuna ma olen kiuslik inimene, siis oma lõbuks küsitlen last ikkagi. Teen seda Loone Otsa "Kuidas last kooliks ette valmistada" raamatu abil. Muuhulgas peab eelkoolik oskama vastata järgmistele küsimustele: * Numbreid õpetab aritmeetika, dieetika, trigonomeetria või eetika. * Kes juhib armeed? Kapten, kindral, admiral või kolonel. * Mis ei ole muusikainstrument? Metsasarv, oboe, klarnet või sikusarv. (Minu andmetel saab ka sikupilliga muusikat teha) * Mis ei ole näidendi osa? Vaatus, vaheaeg, stseen või aaria. Või siis tuleb tõmmata maha loetellu mittesobiv tegelane: * kärp, nugis, rebane, hiir, kobras, saarmas, orav (õige vastus on hiir, sest ta ei ole ainsana karusloom; kuigi minu meelest sobiks ka näiteks orav, sest ta ronib ainsana puu otsas) * herlane (kirjapilt muutmata!), mesilane, lutikas, lepatriinu, maipõrnikas, päevakoer või jaaniuss (õige vastus lutikas, sest ta on ainsana inimese parasiit) Ülesanne 69. Joonista inimene, kasutades mitmesuguseid geomeetrilisi kujundeid: ringe, ellipseid, ruute, ristkülikuid, rombe, rööpkülikuid, trapetseid, kolmnurki, viisnurki, kuusnurki. Kas seda inimest joonistada ja kirjeldada on kergem või raskem kui inimest, kelle joonistamiseks kasutasid ainult ringe? Mis sa arvad, miks? Tean, et midagi analoogset on küsitud näiteks Inglise Kolledźi sisseastumiskatsetel. Kogu seda jaburdust vaadates ja sellesse süvenedes tekib küsimus, kas seda jama on oma lapsele vaja teha. Lähen ja küürin parem oma küpsetusplaate ja praeahju edasi.

Head uut aastat!

Tuli ära! Suure vihmaga. Ei mäletagi, et 1. jaanuaril niimoodi kallanud oleks. Ilutulestik läks ka niiskuse tõttu aia taha. Eriti õnnetud olid lapsed, sest soovidelatern vettis enne läbi, kui selle küttekeha üldse süttida jõudis ja loomulikult ei tõusnud siis enam midagi õhku. Soovid kärssasid kõik sealsamas lumel. Oh neid pisaraid! Mõnel ei hakanud 2013 küll eriti hästi. Ja need märkused, et oma taskuraha eest ostetud latern ja rahast on nii kahju. Tagantjärgi olen tark - oleks võinud laterna ju vihmavarju all süüdata. Mina pagesin oma ehtsa karusnahaga tuppa peitu, et karv liiga palju kannatada ei saaks. Täna hommikul olid aga käised lokkis. Õhtu möödus televiisori seltsis. Märkamatult oli kell pool neli saanud. Imelik teleprogramm oli. Üldse imelik aastavahetus oli. Vein ei hakanudki pähe. Isegi lõbus ei hakanud. Umbes 2:30 mõtlesin, et ei tohi enam juua. Sisemine vaist ütles, et rooli istudes võiks ikka igatpidi kaine olla. Ja voila - enne kodu puhusid kõik. Ka mina. See oli 17 aasta jooksul esimene kord, kui politsei mind kinni pidas. Esimene mõte oli, et autopaberid on kodus. Teine mõte oli, kas kogu see hulk veini, mille eile sisse kaanisin (teistmoodi ei olnud sellises seltskonnas lihtsalt võimalik olla), on ikka kadunud. Hingasin kergendatult, kui politseinik ütles, et kõik on korras. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei istu kunagi rooli, kui olen alkoholi tarvitanud. Isegi autot ei lähe paremasse kohta parkima. Igatahes pärast käed värisesid ja põsed õhetasid. Ei teagi nüüd, kuidas uue aasta algus selle kõige valguses tulema peaks. Peaksin ma muret tundma või end hoopis turvaliselt tundma? Aasta pärast on vastus sellele küsimusele olemas. ÕNNELIKKU JA RAHULIKKU 2013. AASTAT KÕIGILE!

Head teed minna!

Ja peagi ongi 2012 läinud. Ei olnudki kõige hullem aasta, kui sellele tagasi vaadata. Ametialaselt tõestasin end, sain uue auto ja reisisin veidi. Vanust tuli juurde ja asjad näivad kohe hoopis teistmoodi. Hetkel olen hõimlase juures 2012. aasta ärasaatmispeol ja avastan inimestes jälle uusi omadusi. Neid, mida varem pole tähele pannud. Seltskonnas viibib üks keskealine tädi, kes oskab iga teles näidatud isiku kohta rääkida mõne loo või siis tunneb ta kedagi, kes hetkel pildis olevat tegelast tunneb. Kõige kohta on tal oma arvamus. Millegipärast on minul kõik arvamused ristivastupidised. Võibolla kiusu pärast, sest kaua sa ikka suudad seda mula kuulata, aga kohati on tunne, et nii loll on ka loll olla. See on tüütav ja pole võimalik enam isegi oma mõtteid kuulata, sest tädi kogu aeg räägib. Mõistsin alles täna, miks selle tädi äiapapa kõnnib kogu aeg juhtmevabade kõrvaklappidega ringi - ta ei soovi oma minia plära kuulata. Igav mul seega eriti ei ole. Ja levi siin ka eriti ei ole. Tele2 (mille klient ma ei ole) pole siin midagi peale hakata. EMT näitab ühte pulka ja aegajalt kaob seegi. Vein ei hakka siin ka üldse pähe. Müstiline paik. Aga las ta siis olla. Las ta siis minna.

Viimasel ajal on kuidagi palju DVDsid soetunud. Enamik neid on Eesti filmid ja enamuse on ostnud mu abikaasa. Ütles, et Eesti filmi juubeliaasta puhul ja tal on seetõttu tekkinud eriline suhestumine Eesti filmidesse. Minu meelest on Eesti kinematograafia näol tegemist uiat-uiat-tegevuse edastamise ja peale ükskõik millise filmi vaatamist tekib alati küsimus, mis see siis nüüd oli. Ehk siis ma ei saa aru, kuidas kommuunikaaslane näeb sitas saia.

Draama minu kodus. Mees meelitas, et ma ole kõige-kõige. Et ma olen õigemast õigem, kõigemast kõigem ja võigemast võigem.

Avastasin uue raadiojaama - Raadio Tallinna. Keda köidab jazz, siis soovitan.

Käisin eile Värskas Vanemuise rokkmuusikali "Peko" vaatamas. Kui uskuda Vanemuise kodulehte, siis oli see sel suvel viimast korda.
Hommikul põrutasin kommuunikaaslasega Tartusse ja sealt sõitsime teatribussiga Värskasse.
Kohapeal suutsime juba arvamust avaldada, et äkki on tegemist üritusega, kus jällegi ühtegi tuttavat ei näe (nagu eelmisel aastal klaasipuhuja etendusel Viljandimaa pärapõrgus - mulle ei meenu isegi selle koha nimi!). Mõnda tuttavat nägu siiski nägime. Küll aga oli see kindlasti suveüritus, kus ma olen näinud kõige vähem eestlasi päikeseprillidega. Vaadates ilma ma muidugi ei imesta ka.
"Peko" oli just nii hea nagu kiidetud. Muusikat oleks võinud muidugi rohkem olla. Kõike muud oli seal küllaga: välku, pauku, nalja, tragöödiat, tuld. Ja kohati olnuks subtiitrid abiks, aga kava aitas suures hädas välja. Ühesõnaga tore avalöök selleaastaste suveetenduste sarjale.
Kuna etendust ei tohtinud mingilgi moel jäädvustada, lisatud siinkohal illustratiivsed materjalid Vanemuise kodulehet. Fotode autor: Alan Proosa

Tagasi kodus. Ilma lapseta on kuidagi kurb olla.
Sõitsin vahelduseks natuke rattaga - Mustamäelt Järvele, mööda Vana-Mustamäe terviserada ja sealt Hiiu uuele terviserajale. Uue terviseraja näol on tegemist ülilaheda ja hea teega. Miks ei võiks olla kõikjal sellised rattateed? Selle asemel tekitab linnavalitsus ühistranspordiradu juurde, püstitab salaja uusi liiklusmärke. Nagu linnaametnik välja ütles, eesmärgiga teha liiklemine autoomanikele võimalikult ebamugavaks, et kasutataks ühistransporti. Septembrist mina enam ühistransporti ei kasuta, sest maksta iga otsa eest euro teeb lõpuks päris viisaka summa. Mõnel päeval võib kuluda lausa 6 eurot. Autoga on odavam. Isegi kesklinnas parkides. Jätkake, seltsimehed linnavalitsejad!

Olen Lõuna-Eestis. Puhkus tööd tehes. Ega eestlane ei oska/suuda tööta elada. Leidsin kartuleid rohides neljase ristikheina. Kummaline, olen üritanud Tallinnas kaks päeva sellist leida, aga pole õnneks läinud. Siin aga kulus vähem kui tund ja leitud ta oligi. Soovisin midagi ja oleksin üliõnnelik, kui see soov täituks. Soovidega tuleb ka ettevaatlik olla. Soovidel on kombeks täituda.
Saatsin lapse laagrisse. Vanasti kuulus laager iga suve juurde. Mina pole elus kordagi üheski laagris käinud. Kui TPL välja arvata, aga see pole see. Olen veidi segaduses - kuidas mimmu hakkama saab. Ikkagi esimest korda nii pikalt - 5 päeva- vanematest lahus.
Aga nagu tavaliselt siin elus asjadega on, siis vanemad pabistavad tihti rohkem kui vaja ja lapsed on asjalikumad kui oodatud. Igatahes helistatud pole. Ju siis on kõik korras.
Võib siis tegelikult puhkust nautida. Jätkuks vaid ilusat ilma.

Midagi on viga.
Ametialaselt läheb kõik hästi - kaitsesin ametialast kõrgemat järku ja sain selle. Olen oma tööga rahul ja mulle tundub, et ka minu tööga ollakse rahul. Ka suvetööga. Kui eelmisel aastal kostus veel aegajalt nurinat, siis sellel aastal kuulen vaid kiitust.
Aga hing ei ole ikka rahul.
Vahepeal ei saanud ma nädalatekaupa magada. Ärkasin öösel 2-3 üles ja enne 4 magama ei jäänud. Õnneks on nüüdseks vist normaalne uni tagasi. Olen saanud vähemalt neljal viimasel ööl magada. Ja näinud kummalisi unenägusid. Näiteks täna nägin ma ühte kunagi varemgi näinud und. Soetasin endale uue elamise, ühe hästi halvas korras, aga laheda korteri. Tegelikult tunnen viimasel ajal, et praegune elukoht on end ammendanud ning vajaksingi uut elukohta. Võibolla see ongi see uus, mida oma ellu kutsuma pean. Võibolla ongi aeg muutusteks. Võibolla ongi praegu see hetk.

Olen juba terve nädala uue auto omanik. Palju õnne mulle!
Umbes kuu tagasi sai mul tõsiselt siiber vana auto jamadest ja peas hammerdas teadmine, et ülevaatus on juulis ning ilma suurema remondita ülevaatuselt läbi ei saaks.
Nii ma katsetasin ühte ja teist, lõpuks otustasin siiski kolmanda auto kasuks.
Meeldiv on asja puhul see, et nii mõnigi sugulane sai jälle lähedasemaks. Vahepeal oli suhtlemises pikem paus tekkinud.
Ma olen seda väärt!

Biitlitest pruuniks

Nädalavahetusel käisin Theatrumis ja Kanutis. Kanuti Gildis Tartu Uue Teatri "Biitleid" vaatamas. Pidin ikka pikalt vaatama, enne kui aru sain, et ühe tuttava asemel mängivad lavastuses kaks tuttavat. Elamus oli vägev. Theatrumis vaatasin "Pruuniks". Kohati oli tekst lõbus, aga mis seal salata - üks näitleja ei oska endiselt näidelda ja teine on lihtsalt ebasümpaatne. Aga nagu ütlesin, nautisin teksti. Olen õppinud hindama näidendite puhul seda, KUIDAS mängitakse, mitte seda KES mängib.

Kristus on ülestõusnud!
Selleaastane paast on läbi. Ütlen ausalt, et mul pole ükski varasem paast nii vaevaline tundunud kui sellel aastal. Seda nii toitumiselt kui vaimselt. Kuigi ma suutsin lihast hoiduda, oli pidevalt millegi järele nälg ja ma ei saagi aru, millest ma puudust tundsin. Ja nii õel pole ma ka ammu olnud. See vist pole vabandus, et minu ümber on ka õelad inimesed. Nii ma siis kahetsen kogu aeg ja palun andeks.
Eile sattusin ma sööma Olde Hansasse. Ma ei taha mõelda, millest ma ilma jäin. Tunnen rõõmu sellest, mida kogesin. Ja muidugi ei suutnud ma loobuda roosipudingust. Legend räägib, et tuleb süüa ära seda magustoitu kaunistava roosi kroonlehed - siis saad õnnelikuks. D. keeldus neid söömast ja nii ma siis neid nätsutasin.
Murdsime seltskonnaga pead, millest see magusroog koosneb. Täna leidsin selle retsepti "Keskaja köögist". Mine tea, äkki katsetan kunagi.
Seltskonnas oli ka minu kunagine tuttav, keda mina ära ei tundnud ja kes mind ka ära ei tundnud. Alles lahku minnes tabas mind selgusehetk. Peab paika, et enda jaoks tähtsaid inimesi näed vähemalt kaks korda elus. Siinkohal lendavad mu mõtted Argentiinasse - Alejandra on inimene, keda tahaksin kindlasti veel korra oma elus näha.
Mis puutub tänasesse päeva ja üldse Vaikse nädala tähtpäevadesse, siis ma ei saa aru, miks uskmatud eestlased mune värvivad. Ülestõusmispühad on liiga usupühad, et sellest mingit komejanti teha. Aga tehakse. Ja see häirib mind.
Aga sellegi poolest: Christus Resurrexit ja rõõmu kõigile südamesse!

Täna suri TÜ õppejõud Jaan Unt. Lugedes kommentaare, mis suurima päevalehe veebilehele kirjutatud on, tahaksin oponeeruda. Ka mina käisin tema loengutes, aga midagi erakordset ma seal ei kogenud. Ma pole kunagi olnud vana-kreeka kirjandusest vaimustatud ja õppida tolleaegseid värsse koos mõõtühikutega pähe ei tekitanud minus mingisugust huvi. Ei tekita siiani. Võibolla pole ma piisavalt filoloog või olen vaimsete huvideta inimene, aga minusse ei jäänud sealt loengutest sügavat jälge. Sellele ma vastu ei vaidle, et tõlkekirjanduses on tänu temale nii mõnigi pärl.
Võibolla mõjutab mu arvamust aga tema abikaasa, kelle loengutes ma ka käisin. Parim oli muidugi tõlkeseminar, milles tudengid tõlkisid võõrkeelest teksti eesti keelde ja Kersti avaldas selle oma nime all.

Ostsin mõned päevad tagasi endale DVD. Mis seal salata - pere peale on odavam plaate osta kui kinos käia. Peale selle on kodus võimalus alati filmivaatamine katkestada või vajadusel üle vaadata.
Filmi nimi on "Biutiful". Ja kuigi ma vaatasin seda eile, olen tänagi veel selle mõju all. Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama, vaid lisan lingi. Ma pole ammu midagi nii kurba ja mõtlemapanevat näinud. Kindlasti ei saanud ma kõigest aru ja seetõttu ongi väga hea omada plaati, võtta aeg maha ja vaadata film veekord üle.
Minu abikaasa samastaks meie peret filmikangelastega - haige pereisa kasvatamas üksi lapsi, sest pereema on bipolaarse häirega.
Ma kohe ei oskagi oma peas tormlevaid mõtteid kirja panna. Nähtu tundus liiga reaalne. Suurepärased ja hästitabatud näitlejad.
Lihtsalt biutiful!

Suvi hakkab otsi kokku tõmbama. Lõppeval nädalal oli küll ilm mõnel päeval ilus, ent täna on taevas jälle hall. Ööd on juba jahedad ja õunad lõhnavad. Selles mõttes oli mu kuuekümneaastasel kollegil õigus, kui ta jutustas oma viimasest nooruse tagasikutsumisest oma mehega Saku vahel motikasõitu tehes, et see on ikka hoopis teine tunne vabas õhus sõita. Tunned kõiki lõhnu. Mul küll motikat ei ole, aga jalgrattaga sõites tunneb lõhnu sama hästi.
Olen sel suvel enam rõhku pööranud ka maitseelamustele. Kõigepealt ikka ise süüa tehes ja mõned korrad olen saatunud ka restorani. Olgu siinkohal mainitud, et ma tavaliselt väljas söömas ei käis, sest mul ei jätku selleks vahendeid.
Käisin Sisalikus. Taustauuringut tehes lugesin vaid positiivsetest kogemustest. Nojah, interjöör oligi tore ja teenindus oli ka väga hea. Toit oli aga keskpärane. Lapse kuskus oli täiesti toores ja üliõline. Mul oli tõesti tahtmine minna koka juurde ja näpunäiteid jagada. Minu kanarind kukeseente ja õuna-brändikastmega oli tavaline. Mehe pasta veiselihaga oli küll kõige lihtsam toit, aga maitses minu meelest kõige paremini. Magustoit - kataloonia kreem - oli küll väga maitsev.
Kui ma sinna kunagi tagasi peaksin minema, siis vaid pastat ja seda kreemi sööma.

Ekspromtajel otsustasin minna vaatama Draamateatri "Saatuse heidikute kuud". Pakuti piletit. Muidu poleks läinud, aga hõimlane rääkis, kuidas ta seda vaadata tahaks. Otsustasime siis koos minna. Oma uimase otsustamise (või siis otsustamatuse) tõttu jäi hõimlane piletist siiski ilma. Mina käisin Laitses ära.
Laitse graniitvilla olemasolust polnud mul tänaseni aimugi. Lossi olin varem küll ja küll näinud. Ilus koht. Näiteks pulmade pidamiseks. Ja see etendus sobis ka sinna. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Mulle näidend meeldis, kuigi üks minu tänastest kaaslastest pidas Heinlood selle rolli jaoks liiga nõrga karakteriga näitlejaks. Ja et näidend oli liiga ingomarvihmarlik. Karusoo olevat parem. Mina siin kaasa rääkida ei oska, sest Vihmari käekirja ei tunne. Heinlood tean Apollo raamatupoest lapsega lauamänge ostmast ning "Meistrist ja Margaritast" ja seal tundus ta mulle tõepoolest tugevamana, ent rollid on erinevad ja lavastajad on erinevad. Mulle kirevus meeldib. Ühesõnaga võisin etendusega rahule jääda, ehkki tutvustust lugedes jäi mulje, et see on ülipsühholoogiline etendus.

Ilus punkt töönädalale. Ma küll ei käi veel tööl, naudin täiel rinnal puhkust ent hakkan end harjutama mõttega, et peagi-peagi.
Käisime täna terve perega Haapsalud. Eellugu on järgmine: muutusin Cherry ohvriks ja soetasin voucheri Iloni imedemaale, kuigi käisime seal eelmisel aastal. Pigem käisime ikka Pettsoni ja Finduse tõttu - programmis oli ka näidend. Mulle isiklikult meeldis see väga. Toredad ideed ja lahedad lahendused. Neid saab ka oma töös rakendada. Ja näitlejad mängisid hingega. Hingestatusest jääb tänapäeval üsna tihti vajakka. Käid teatris ja sealt lahkudes on tihtipeale tunne, et oli ja ei olnud ka. Kellel veel võimalus ja tahtmine, soovitan soojalt.
Ja juhtus kuidagi niimoodi, et Haapsalus oli parajasti ka laat. Kuigi ma olin endale kodus lubanud, et üle 40 euro EI TOHI kulutada, pidin alla vanduma ja kulutasin. Ostsin võipütikese. Nägin sellist Palmse kõrtsis ja olen sestsaadik seda siit ja sealt otsinud, ent pole leidnud. Nüüd siis leidsin ja loomulikult ostsin selle ära. Isegi kauplesin hinnas.
Ja siis ostsin veel haapsalu salli kudumiseks vardad ja lõnga. Pole küll kindel, kas nende abil kunagi ka sall valmib, ent olen sellest juba nii mõnelgi aastal mõtteid mõlgutanud. Haapsalu salli raamatu ostsin ka ning tutvusin talvel ka raamatu autoriga.
Ja siis käisime veel kebabi söömas. Võtsime seda, mida kaua ei pidanud ootama, sest kõhud olid tühjad ja klient palju. Minu kurvastuseks ei maitsenud toodud toit üldse, st. maitses küll. Soolaselt.
Aga jah, Haapsalu on endiselt alles ja endiselt mulle soe koht.
Tagasiteel põikasime ka veel ühe keraamiku juurest läbi. Laps oli keskaja päevadel taldriku teinud, see oli nüüd ahjust läbi käinud ja ootas glasuuri. Glasuurimas me seda siis käisimegi. Ja kuna lapsele see nii õudsalt meeldis, siis tuleb ta ikka keraamikaringi panna. Käiksin seal isegi, ent olen vist enda suhtes liiga kriitiline ja ei jääks tulemusega rahule.

Ma jõudsin eile nii kaugele, et haarasin kätte Viivi Luige "Varjuteatri" ja lugesin selle peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Mitte sellepärast, et see ülihea raamat oleks olnud, aga lihtsalt mõnus lugemine. Hoolimata positiivsest ja negatiivsest kriitikast raamatu arvel jäin ma loetuga rahule. See äratas minus nii mõnegi mälestuse, mis kuskil ajusopis meeldetuletamist ootas.
Ma pole kunagi Itaalias käinud. Itaaliaga seonduvad mul eelkõige pitsa, vein ja mood. Lihtsalt on sellised kliśeed. Noja muidugi itaaliakeelne 80. aastate popmuusika (seda mäletan küll vaid tänu oma eakatele õdedele, kelle muusikaline maitse mind kõvasti mõjutanud on). Mäletan, kui mu ristiema BDRist mulle esimese pleieri tõi ning ma Powereid kogu aeg kuulasin, sest mul ei olnud siis muud kassetti. Kõige selle mälestuseks ostsin mõned aastad tagasi isegi nende CD.
Ja lisaks mingi kujuteldamatu ulm, mis sundis mind ülikoolis kaks semestrit seda keelt õppima. Selle keele kõla... (täna otsustaksin pigem prantsuse keele kasuks). Ma ei olnud eriti hoolas õpilane ja lõpuks jõudsin vast korra kuus kursusele. Siis laususki ülemukitud vanemas eas käredahäälne itaallanna kuulsad sõnad: "Welcome, welcome, studenti tedesci!" Meid oli kaks - mina ja mu kursaõde. Itaalia keele õppejõudu nägin mõnel korral veel Tartu vahel kõndimas. Talviti oli tal ülipikk ja kohev rebasekasukas seljas. Itaalia keele oskusest on järel vaid hääldamine. Oskan itaaliakeelset teksti õigesti hääldades lugeda. See on ka ainus oskus.
Aga jah, isu Itaaliasse minna tekkis ikkagi. Abikaasa ütles, et tema on seal käinud (ehk siis tema mind sinna viia ei kavatse). Eks ma hakkan siis raha koguma (kui midagi alles jääb) ja lähen oma tütrega sinna. Mõne aasta pärast peaks summa koos olema ja siis on laps piisavalt suur ka, et minuga kahekesi reisida.
Aga nagu ma eelpool mainisin, äratas raamat minus ka mõne unustatud seiga. Nii näiteks Jüri Üdi kohta lugedes meenus mulle äkki üks keemia tund. Keemia õpetaja rääkis millegipärast eelnimetatud luulejatast ja kuna keegi ei teadnud temast midagi, siis järgmises tunnis taris väiksemat kasvu naisterahavas oma suurele õpetajalauale suure grammofoni ja mängitas meile vinüülplaatidelt Jüri Üdit ette. Keemia tunnis! Vot selliseid mälestusi kutsus "Varjuteatri" lugemine minus esile. Keemiaõpetaja, keda ma kooliajal eriti ei sallinud, tuli meelde. Nüüdseks ei ole teda enam elavate kirjas, sest raske tõbi viis ta siitilmast ära.
Tänu sellele teosele ja "Jalutuskäikudele Lotmaniga" haarasin kätte Umberto Eco. Viisin lapse hommikul lasteaeda, lugesin ja lappasin seda umbes sada lehekülge ja jäin magama. Magasin kella 12.30. Minu viimaste aastate pikim magamine. Sobib lõunamaiste siestadega hästi kokku, või mis.

Postimehes ilmus täpsustav artikkel dukani dieedist.

Dukani dieet (tuntud ka Pariisi dieedina) näeb välja nii:

Pidades Dukani dieeti, mis on Hollywoodis tuntud ka «Pariisi dieedina», ei pea lihast loobuma. Menüü peaks koosnema rasvavabadest piimatoodetest, köögiviljadest, kalast, vasika- ning linnulihast ja singist. Valgurikas toiduplaan annab vähe kilokaloreid. Teatavasti kaovad rasvavarud ainult siis, kui organism kulutab rohkem energiat kui toidust saab.

Dukani dieet jaguneb neljaks faasiks:

1. Rünnakufaas (Attack phase)

Esimesed viis kuni kümme päeva peaksid ainult valgurikkaid toiduaineid sööma. Näiteks hommikusöögiks munad, lõunasöögiks kala ja õhtusöögiks lihalõik. Süsivesikutest tuleks täielikult loobuda.

Range toitumisplaan peaks keha üle kavaldama ja kaks-kolm kilogrammi kergema kehakaalu kindlustama, lihasmassi seejuures kaotamata. Selle faasi ajal võib hingeõhk halvasti lõhnama hakata ja samuti võib esineda suukuivust. Mõlemad märgid näitavad, et kaotad kaalu.

Menüü:

- Veis või jänes, loobu sea- või lambalihast (liiga rasvane). Grillimisel, praadimisel või keetmisel ära kasuta võid, koort või õli. Juhul, kui kuidagi ilma ei saa, hõõru liha majapidamisrätiga õlist või võitükkidest kuivaks.

- Hakkliha võib kasutada lihapallidena (segatud ühe muna ja maitsetaimedega)

- Kana- ja kalkuniliha söömise korral eemaldada nahk.

- Rasvavaene sink, loobu suitsusingist (liiga rasvane).

- Kõik kalad: värsked, külmutatud, kuivatatud, suitsutatud või konservina (välja arvatud õli või mõne muu rasvase kastmega).

- Tomatid

- Vähilised, krabid, teokarbid

- Üks-kaks muna päevas

- Rasvavabad piimatooted: jogurt, piim, kodujuust, kohupiim, keefir, pett. Rasvavabasid puuviljajogurteid tohiks süüa maksimaalselt kaks topsikest päevas või siis tuleks neist hoopiski loobuda.

- Toidu maitsestamiseks sobivad äädikas, vürtsid, maitsetaimed, küüslauk, sibul, kurk, sidrunimahl, sinep, sool (piiratud kogus) ning suhkruvaba naturaalne tomatipasta.

Lisareeglid:

- Joo iga päev poolteist liitrit vett, eriti söögi kõrvale, mis tekitab kiireminI täiskõhutunde. Tee, kohv, dieetjoogid on lubatud, kui need on kalorivabad.

- Söö iga päev poolteist supilusikatäit kaerakliisid (raputa näiteks jogurti sisse).

- Jaluta iga päev vähemalt 20 minutit.

2. Kaalulangetus (Cruising phase)

Kes eelmise faasiga edukalt hakkama sai, võib endale eesmärgiks võtta oma kehakaalu stabiliseerimise ja uue kaalukaotuse. Nüüd võib igal teisel päeval jälle süsivesikuid tarbida nii juur- kui ka puuviljana. Energiavaru suureneb aeglaselt. Ära muretse, kui kaal seisma jääb, jätka plaani kohaselt. See võib olla sellest tingitud, et keha kogub endasse vett.

Menüü:

- Kombineeri liha ja kalatoitudega järgmisi köögi- ja juurvilju: spargel, brokkoli, kurk, kapsas (kõik sordid), seller, sibul, paprika, kõrvits, spinat, salat, redis, sojaoad, suvikõrvits, tomatid, porgand, peet.

- Seened

- Väldi kartulit, riisi, maisi, herneid, ubasid, läätsi ja avokaadot.

Põhimõtteliselt võib süüa nii palju erinevaid köögivilju kui isu on. Söö võimalikult aeglaselt.

Lisareeglid:

- Tarbi nüüd kaks suurt lusikatäit kaerakliisid.

- Kõnni iga päev tempokalt vähemalt 30 minutit.

- Jätka faasiga seni, kuni oled oma ideaalkaalu saavutanud.

3. Kindlustusfaas (Consolidation phase)

Kolmandas faasis tohib jälle leiba, makarone ja helbeid süüa. Mõnikord võib endale ka klaasikese veini lubada. Ühel päeval nädalas võib veidi patustada. Jälgi endiselt, et sööksid piisavalt valgurikkaid toiduaineid.

Menüü:

- Söö nii palju munavalget ja köögivilju kui jaksad, olenemata kogusest, kellajast või kombinatsioonist.

- Väldi suhkrurikkaid puuvilju nagu banaane, viinamarju, kirsse, kuivatatud puuvilju ja pähkleid.

- Söö iga päev kaks viilu täisteraleiba madala rasvasisaldusega võiga.

- 40 grammi juustu on lubatud. Vältida tuleks aga hallitusjuustu või fetat.

- Üks portsjon nädalas makarone (225 grammi), läätsi, ubasid, herneid, pruuni riisi või kartulit.

- Sea- või lambaliha võib süüa kaks korda nädalas.

Lisareeglid:

- Lubatud on üks väike magustoit või klaas veini.

- Üks päev nädalas söö ainult valku sisaldavaid toiduaineid.

- Söö kaks supilusikatäit kaerakliisid.

- Kõnni vähemalt 25 minutit päevas. Võimalusel kauem.

4. Stabiliseerimisfaas (Stabilisation)

Nüüd on oluline oma ideaalkaalus püsida. Kuuel päeval nädalas võib tavapärast toitu süüa ning ühel päeval nädalas tuleks ainult valgurikkaid roogi tarbida. Dukani sõnul aitab just see unistustekaalus püsida.

Lisareeglid:

- Joo vähemalt kaks liitrit vett päevas.

- Kõnni iga päev 20 minutit.

- Võimalusel eelista treppe, mitte lifti.

- Söö endiselt kaerakliisid. Kolm supilusikatäit iga päev.

Viibisin mõned päevad maal, kus ligipääs uudistele puudus. Nüüd viin end asjadega kurssi. Abikaasa tõi mulle eilse Õhtulehe, kus oli nupuke Soome Yle raadiosaate uudisest puulehti söövatest eesti lastest. Puulehtede söömine ei ole tingitud vitamiinipuudusest. Süüdi on hoopis hinnatõusud ja koolivaheaeg. Vanematel pole raha söögi ostmiseks. Lõpus oli veel Päästearmee Tartu korpuse kapteni Ave Kalme kommentaar: "Rabarber on otsas ja õunad pole veel valmis."
Ütlemata lõbus uudis. Abikaasa mainis poolnaljatledes, et kui ma jäätisekoolitusel käisin, kurtis ka meie laps nälga ning toored õunad kõlbasid kõhutäiteks küll.
Samuti rääkis ta värvikalt Soome pärapõrgus elavast eestlannast, kes abiellus sinna 1987. aastal ning elatub 1000 eurost. Sellest 200 maksab ta elektriarveks ja 300 üüriks, ülejäänud summaga peab elatama end ja oma kahte last. Kolm vanemat last on juba täiskasvanud. Ei ole kehvikute elu Soomeski parem.

Taustaks üürgab Michael Bolton. Olid ajad, mil üks kanapea ühest internetiportaalist pidas meilivahetust minu abikaasaga. Muuhulgas suhtus tibi minusse halvustavalt (kuigi ta polnud mind eladeski näinud) ja pidas mind selliseks kanaks, kes kuulab ainult ja ainult Michael Boltonit. Tavaliselt ei kuula, aga täna teen seda kiusupärast.

Käisin Harmoonikumis jäätisekoolitusel. Lisaks sellele, et mulle meeldib hirmsasti süüa teha, kokaraamatuid osta ja neid lugeda, olen veel ka maiasmokk. Eks see oli ka põhjus, miks Cherryst ostetud kupongiga end jälle Viimsisse vedasin.
Koolitust viisid läbi kaks keskealist mutikest (andke mulle andeks, aga nii see oli), kes selle asemel, et asja kallale asuda, lobisesid tühjast-tähjast. Ma pole kindel, et oleksin nõus sellise plära eest täishinda maksma. Nende pooletunnise mulina oleks saanud kokku võtta kahe lausega: Tehke ise jäätist, sest siis te teate millest see koosneb. Kui poest jäätist ostate, jälgige, et see oleks piimatootest (piimast, koorest) valmistatud.
Üks sai mulle muidugi koolituse käigus selgeks - tuleb jäätisemasin ikka endale soetada. Ikka selline korralik, mille kaussi ei pea sügavkülmas eelkülmetama.
Niikaua aga teen jäätist käsitsi järgmiselt:
pakk vahukoort (vahustada)
purk suhkruga kondentspiima (segada vahukoorega)
moosi või marju.
Segu sügavkülma ja iga poole tunni tagant seda veel kloppida, et see ilus koorene jääks.
Kui on soov veel midagi tahkemat lisada, tuleks seda teha enne lõplikku valmimist (varem vajuksid marjad, śokolaaditükid põhja).
Panin esimese sellise retsepti järgi valmistatud jäätise sügavkülma. Moosiks kasutasin punasesõstramoosi, mida eile poole ööni keetsin.

Selle suve juures meeldib mulle see, et mul on üle pika aja taas olnud aega lugeda. Tõuke sain FBs liitudes grupiga "Suvelugemine". Eesmärgiks on 10 raamatut suve jooksul läbi lugeda. Siiani mul raskusi selle saavutamiseks pole tekkinud. Hetkel käsil 9. teos.
Lektüürivalik on olnud ka seinast seina. Siiski pole ükski teos veel pooleli jäänud, sest lugemine on nagu taldriku tühjaks söömine. Ma olen sellise koolkonna esindaja, kes sööb valdavalt oma taldriku tühjaks. Nojah, kuigi ma olen veendunud, et mõne raamatu lugemiseks on vaja õiget meeleolu. Ja mõni teos tuleb hiljem üle lugeda, sest alles siis jõuab selle mõte kohale.
Sel aastal avastasin Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Loomulikult lugesin ma seda originaalkeeles, kuigi see on ilmunud ka emakeelsena. Selle järje lugesin ka ära, aga seda veel tõlgitud ei ole. Lustakas lugemine. Samas ka mõtlemapanev. Ma pole kindel, kas mina suudaksin oma abikaasat petta. Siiani pole selleks vajadust olnud. Aga niimoodi teadlikult katsetada... Pole mulle loomuomane.
Nojah siis veel Anna Gavalda. Ma ei oska selle peale kohe midagi kosta. Ühe teose põhjal järeldusi teha ei maksa ja tõenäoliselt peaksin tema mõistmiseks lugema läbi veel midagi muud, ent esimese novellikogu põhjal ei saa ma tema fenomenist aru. Ma ei saa prantsuse kirjandusest üldse eriti aru. Mulle tundub see liiga selline tilu-lilu.
Järgmiseks võtan Herta Mülleri ette. "Hingamise kiige" või "Atemschaukeli". Pole veel otsustanud, kas loen seda saksa keeles või eesti keeles.

Tänane öö möödus jänes Tiki lainel. Nimelt lubas abikaasa lapsele selle osta ning siis tegeles ta tund aega (öösel kell 1!) juba olemasolevate Lotte, Bruno ja Alberti mõõtmisega ning internetis surfates (kust osta Tik). Kui ma nüüd päris aus olen, siis oli seda protseduuri päris tüütu taluda.
Varsti on uus Lotte multikas niikuinii teema number üks. Paar nädalat veel vapralt kannatada...

Mulle helistati äsja politseist. Polegi ammu helistatud. Küsiti, et kas mul on see ja see auto. Loomulikult käis jutt südame alt läbi, aga siis selgus, et vana asi. Seekord oli uks lahti. Tavaliselt on ikka aken lahti.
Aga aitäh politseile! Kergem on helistada, kui varastatud autot otsida.

Minust on saamas spordipede. Eile viisin auto parandusse, sest jahutusvedelik lekkis kuskilt vahelt. Mul ei jäänud muud üle, kui rattaga sõita. Ja lõpuks ometi tundsin end seda tehes hästi (kaks kuud ma sellest mõnu ei tundnud, nüüd näed selles aga vahendit enda eesmärgi saavutamisel). Minu tähelepanekute järgi on kaaluprobleemsetel spordilembelistel inimestel kasulik palavaga sporti teha. Tuleks veel end paksult riidesse ka panna, siis oleks tulemus veel parem. Minust ei saa tõenäoliselt kunagi Kate Middletoni kaalukategoorilist, kuigi mõnede kilode kaotamine paha ei teeks. Ülikooli ajal kaalusin kehvadel aegadel 47 kilo ja kole see nüüd küll ei olnud. 43 kilo on aga vist natuke liiga vähe. Kas see Dukani dieet tõesti toimib nii hästi? Mina saavutasin oma kaalu moosidieediga. Alõtsamoosi süües, sest midagi muud polnud süüa ja raha ka ei olnud.
Ise olen mõned päevad vaid jogurti ja vee peal. Õun maitseb ka vahelduseks hästi. Aga nagu ütles minu kolleeg, siis vaid süües end vormi ei aja. Trenni tuleb teha. Veendusin selles nüüd ise ka. Minu programmis on rattasõit ja nordic walking. Varsti võin ka joosta, hetkel põlv ei lase. Rulluiske tahaks ka. Suvel pole probleemi - on aega ja saab tasuta igasuguste tegevustega aega sisustada. Sügisel läheb juba keerulisemaks. Põhiprobleem on AEG. Kust ma leian sportimiseks aja? Hammas sai nüüd verele ja ma pean lahenduse leidma. Praegu naudin aga olukorda, sest enne septembrit ma niikuinii plaane teha ei saa. Siis on töökohtadest järgneva aasta ajagraafiku kohta rohkem infot.
Mees küll juba ütles, et kui nädala sees ei saa, siis tuleb nädalavahetusel teha ja kolmekordselt.
Ma hakkasin jälle enda liigutamist nautima!

Vanade inimeste probleemiks pidi olema unetus. Lähevad küll vara magama, ent ärkavad ka ebanormaalselt vara.
Selle kirjelduse põhjal võiksin end ka juba eakaks tituleerida, kui välja jätta vaid fakt, et lähen vara magama. Tavaliselt enne ühte ma magama ei saa, sest loen raamatuid. Uneprobleemid on mul aga täitsa olemas. Täna ärkasin veidi peale 4.
Lisaks veel halliksminevad juuksed. Kisun neid hoogsalt välja, hoolimata juuksuri hoiatusest, et iga äratõmmatud karva asemel tulevad kümme uut.
Nii et vananemismärgid on mul täitsa olemas. Vähemalt enda arust.
Kaasmaalased vist nii ei arva, sest täna kõnetas mind ühistranspordis memmeke: "Lapseke, kas siin müüakse sporditarbeid? Mul oleks keppi vaja."
Mõeldes nüüd oma vanusele ja tõmmates seoseid tekib küll küsimus, millal minu välimus tõsiseltvõetavaks muutub. Vanuse mõttes siis.
Ja unetusega tuleks midagi ette võtta, sest muidu tahan talvel liigselt magada.

Ahviarmastus ärkab taas ellu. On selles süüdi siis Mohni saare külastus (pidi mõjuma loominguliselt)või kummaline suvi, aga tunnen jälle vajadust aegajalt midagi kirjutada. See mõjus mulle tegelikult hästi. See peabki hästi mõjuma, ütleks mulle terapeut, kui mul selline inimene elus olemas oleks. Mul ei ole.
Paus on ka piisavalt pikk olnud. Pole üldse blogindusel silma peal hoidnud. Aegajalt olen põiganud mõne huvitava retsepti otsingutel suvalistele lehtedele, ent lugemas neid pole käinud. Vaid ühte mehe hobikolleegi abikaasa kirjutisi käisin haruharva lugemas. Seda suurem on minu üllatus, et paljud minuaegsed üleaedsed on otsustanud ka pausi pidada. Mõned isegi lõpu teha. Loodan neid mõne aja pärast taas blogitänavas kohata.
Igatahes mina olen nüüd jälle tagasi. Meresoolalõhnaliste juustega. Otse Mohnilt.

Lõpuks ometi saab veidi vabamalt hingata. Või ehk siiski mitte, sest erinevalt õpilastest käivad õpetajad ka vaheajal tööl. Ja isegi kui ei käiks, siis oleks see nädal ikkagi sisustatud.
Meie Tartu üüriline kolis ette teatamata meie korterist välja ja ei maksnud ka viimase kuu eest üüri. Võite ise arvata, mida ma tunnen. Hea on asja juures see, et lõpuks ometi leidsime võimaluse hakata sealset vannituba remontima. Ja ka tapeedid vajavad väljavahetamist. Uus üüriline on ka juba olemas. Ent ikkagi! Eks ilmas ole igasuguseid. Mina näiteks ei tuleks mõttele, et panna korteri võtmed postkasti, aga see tädi just sellise ettepaneku tegi. Lihtne maainimene ju, mis tast tahta. Ime et luuda ukse ette panna ei tahtnud...
Väikeses kohas elamisel on muidugi ka eeliseid. Mu abikaasa imestas eelmisel laupäeval, kuidas Järvamaa oli harakaid täis. Hiljem selgus, et Paides müüdi kulda 50% soodsamalt. Ilma naljata.
Seevastu tegi üks kolmeaastane tegelane nalja, öeldes, et tema ema ja isa läksid Tartusse abielluma. Missiis, et need ema ja isa on juba kaheksa aastat abielus.
Täna käisin esimest korda elus jäähallis uisutamas. Viimati uisutasin ülikooli ajal, ehk eelmisel milleeniumil. Jäähalli jää on ikka midagi muud kui välijää. Aga püsti jäin.

See on ikka ühele õpetajale parim saavutus, kui õpilased küsivad, et kas õpetaja pani eelmisel õhtul palju pidu. Minuga just täna niimoodi juhtuski. Pidu ausõna ei pannud. Isegi veini pole mitu õhtut joonud. Aga ju ma nägin siis jube välja. Väsinud olen hoopis. Ja ma ei näe mingit võimalust puhata.

Eilne päev tõi meie peresse leina. Üks põlvkond kadus. Doris kaotas oma vanavanaema, abikaasa vanaema. Kahju igatahes, kuigi vanust oli tal omajagu. Aga seal on tal parem. Puhka rahus!

Hoolimata sellest, et vahepeal tuli uus aasta, ei ole minu elus küll peaaegu mitte midagi muutunud. Võibolla vaba aega on veelgi vähem. Sain mõned tunnid tööl juurde ja klassijuhatamise ka. Viimane võtab mõnikord kõik mu mõistuse ja energia, aga samas on põnev ka - kes peale jääb, mina või 12-aastased? Hasart tekib lausa.
Giidiõpe võtab ka üha enam aega. Meie õpeataja on ka selline kultuurifriik, et tassib meid igale poole. Täna näiteks käisime Särevi muuseumis kuulamas Ilmi Kolla luulet ja kirjavahetust Debora Vaarandiga Anne Reemanni ja Marju Männiku esituses.
Mis seal salata, ma pole luule vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ja tuberkulootikute luule on täis traagikat. Mõnigi hakkas täna nutma. Mina küll mitte, aga liigutatud olin sellegipoolest. Ajastuhõng luules ajas ikka päris muigama vahepeal. Ja mis seal salata, nii noorelt tuberkuloosi surra on ka kurb. Korporatsioonides said rebased vanasti tuberkuloosi surres värvitekli kirstu kaasa. See tähendab, et üldse surres said, aga siis valdavalt tuberkuloosi surdigi.
Millesse tänapäeval surrakse? Depressiooni?

You give me fever

Kas pole tore viia lasteaeda terve laps ja saada ta õhtul tagasi haigena! Selle kõige juures ei pane mind imestama mitte see, et miks mu laps kogu aeg haigeks jääb, vaid see, kuidas kasvataja ei suvatse helistada isegi siis, kui lapsel on üle 38 palavik. Ohjah, jälle algab kogu raviprotseduur otsast pihta. Antibiootikumide ja saja muu rohuga.

Õnn on nakkav...

Mida rohkem on rõõmsameelseid inimesi teie sõprade-tuttavate seas, seda õnnelikum te olete, sest õnn levib sotsiaalsete võrgustike kaudu nagu nakkushaigus.
Sellisele järeldusele jõudsid California ülikooli ja Harvardi meditsiinikooli teadlased pärast kümneaastast uurimistööd, mille raames analüüsiti ligi 5000 inimese vahelisi suhteid, teatab NewScientist.


See seletab kõik. Pean hakkama vist sõpru välja vahetama.

2. advent



I've always thought life is a candel
or we are candels
God lights us when we're born
& when the flame go's out its over.
And when night comes the candels shine
& they look like stars.

Minul ei ole sellel aastal küll mingit jõulutunnet. Isegi mitte jõulude ootamise tunnet ei ole. Ma arvan, et esimest korda üle kahekümne viie aasta ei põle mul kodus isegi advendiküünlad. Ma pole küll usus ära pööranud, aga tundeid lihtsalt ei ole.
Ainult stress on. Ja haigused. Alates sellest, kui uues kohas tööle hakkasin, olen pidevalt tõbine. Terveks pole vahepeal saanudki. Väidetavalt pidid halbade ülemuste töötajad tihti haiged olema. Millegipärast ma usun sellesse teooriasse. Sest elu on seda ka näidanud.
Kohe-kohe tuleb jõulustress otsa. Jõulud on muutunud negatiivseks kohustuseks. VAJA on teha kingitusi. Isegi siis, kui nende soetamiseks vahendeid ei ole. VAJA on olla rõõmus, positiivne ja hea. Isegi siis, kui elu läheb täitsa allamäge. Ja aasta lõpus elu läheb tavaliselt allapoole.
Siiski on ka midagi rõõmustavat: minu veenusking, mis pidi pirtsakas taim olema, hakkab õitsema. Tavalised kuukingad õitsevad kogu aeg. Eks näis, kas mu need teistmoodi orhideed (ma ei suuda nende nime meelde jätta) ka kunagi õitsema hakkavad.

Eile samal ajal istusin ma ukuteatris ja vaatasin "Mängureid". Kõvasti kiita saanud tükk. Pärast esimest vaatust mõtlesime sõbrannaga, et mille eest küll see kiitus. Pärast teist vaatust enam seda küsimust ei olnud.
Homme lähen Lihulasse. Giidiõppega seoses. Tegelikult tahaksin ma aga üle kõige puhata. Sest liiga palju kultuuri korraga on hirmus väsitav.

Arstiabiga on siin riigis nagu on. Terve aasta ei leidnud ma endale ühtegi perearsti keda mina oleksin tahtnud, sest kõigil olid kohad täis. Saadaval on vaid venelased. Ja mis sa hädaga teed. Võtadki muulase.
Tahtsin täna arsti juurde minna, aga väidetavalt ei ole arstile aegu. Kui küsisin, kuidas tervisetõendi saan, soovitati arsti juurde minna. Kuidas küll, kui aegu ei ole?
Ja siis sain veel viisakalt sõimata ka, et miks ma valvekabinetti ei läinud. 39-kraadise palavikuga jala läbi tuisu? Kiirabi ma ju sellise tühise asja pärast kutsuma ei hakka.
Kas tõesti on meditsiinitöötajad Eesti kõige nipsakamad inimesed?

Mõnikord tundub mulle, et hullude arv linnas on kasvanud. Või juhtuvad kogemata terve linna hullud korraga minu teele, see võimalus on ka olemas. Lihtsalt on mõned sellise päevad.
Täna, kui läksin parajasti Mustpeade majja "Hirmu ja armu vanas Tallinnas" vaatama, tuli Viru tänaval üks Kodukaitse riietuses hull, kes tahtis lumekoristusmasinaga vägikaigast vedama hakata. Sihtis seda olematu püssiga, rind punnis ees, astus julgelt sellele vastu. Lumekoristusmasin oli just kopa lumest tühjaks puistanud ja tahtis sellega hangest uut ampsu haugata, kui seesama hull heitis kopa sisse magama. Kahjuks ei olnud mul aega vaatemängu lõpuni vaadata, sest pidin sinna teisele õigeks ajaks jõudma.
Legendid Tallinnast pakuvad mulle hetkel iseäranis huvi, sest ma käin nüüd giidiõppes. Hobikorras.

Tänasest kultuurielamusest
Käisin Theatrumis "Maarja kuulutamist" vaatamas. Läksin suurte eelarvamustega. Minu jaoks ei ole normaalne, kui kogu Petersonide-klann ühes etenduses üles astub. Arvustused olid igatahes head, näidendid kõik välja müüdud ja pool Eesti kultuurieliiti oli end kohale vedanud (Kivirähk, hunnik näitlejaid ja isegi Pärt). Seega ei saanud see ju nii halb olla.
Pärast esimest vaatust lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühtegi Petersoni etendust vaatama. Tekst oli väga hea, aga seda ei mängitud mu meelest välja. Lisaks kõigele oli mul meeletult külm, aga kirikus peabki ju külm olema. Ja kaks tundi paigalistumist panid küsima, kui kaua see etendus kokku kestab.
Õnneks pakkus keegi Mart rida tagantpoolt vaheajal minu ja kommuunikaaslase kohvi sisse tilga vanakest ja järgnevateks vaatusteks tassi põhja ka veel kena klõmmu. Veri hakkas ringi käima, mul hakkas soojem ja hea oli olla. Väike kilk oli vist isegi peas. Järgmised vaatused olid väga head. Võib vist ikka tulevikus ka Petersone vaatamas käia.
Kodus selgus ka minu kehva enesetunde põhjus - palavik. 39kraadine kehakuumus ei ole hea seisund nii tõsise etenduse vaatamiseks. Isegi katoliiklasele oli see etendus väga intensiivne, mida siis veel tavalisest inimesest tänavalt rääkida. Aga väga hea tükk oli siiski.

Ma nägin täna hommikul inglit. Missiis, et tegemist on kõigest reklaamikampaaniaga, aga väga lahe ingel oli.

Pime
Vastikult pime on jälle. Mulle pole pimedus kunagi meeldinud. Väiksena kartsin kolle, praegu varitsevad pimeduses ohud: narkarid, pätid, mõrtuskad. Pimedus on nende aeg. Vandaalide tegutsemist sain ka mina hiljuti tunda. Õigemini minu auto. Õnneks jäi auto kaubanduslik välimus alles, aga kojameesteta praeguste ilmadega läbi ei saa. Politseisse pole ka mõtet pöörduda, sest nemad ei uuri. Uurivad küll, aga sedapidi, et keda mina kahtlustan ja kas ma nägin, kes tegi. Võibolla Vana Jumal karistab mind, et kirikus ei käi, aga ma ei saa Tallinnas oma lapsega Missal käia. Ei Peeter-Paulis, ei Pirital, sest Doris ei püsi pudelis ka paigal ja siinsed katoliiklased on tema elavast loomust nii häiritud, et saadavad mind kurjade pilkudega. Kui need pilgud tappa võiksid, oleksin surnud. Tartus on lapsed Missa loomulik osa ja see ei häiri kedagi. Mis seal salata, ma ei harju ikka Tallinnaga ära ja hing ihkab Tartusse tagasi. Üleeile juhtusin mõneks tunniks sinna ja soe tunne oli. Ja kurb oli. Tajusin, kuidas ma vananen.
Viljandisse juhtusin ka (panin autole talvepapud alla) ja ma pidin seal hulluks minema - sõita ei saa, kõik sõidavad kolmekümnega. Minul oli iga minut arvel, sest pidin õhtuks koju tagasi jõudma. Ma pole pimedas eriti sõitnud ja väldin seda nii palju kui võimalik. Õnneks oli Tartu-Tallinna maanteel veel üks minusugune argpüks. Argpüksimgi kui mina, sest sõitis suisa kuuekümnega. Ma nii aeglaselt ei julge sõita, sest autopeded pärast kirjutavad kommentaariumides, kuidas "lollid" aeglaselt sõidavad. Aga tagant tulevat "valgusmuusikat" oli küll tüütu kannatada. Tegelikult sain ma oma eessõitjast aru, aga ise ka mõttetult riskima ei hakanud. Eesti liikluskultuuritusest sain aimu alles siis, kui ise tihedamalt sõitma hakkasin. Uuringute järgi arvavad lausa 75% autojuhtidest, et nad on väga head autojuhid.
Otsad kokku ja lapsega tegelema. Tal oli eile kõrge palavik. Jälle.

Rujamast Rujam
Ostsin Vanemuise rockooperi "Ruja" DVD. Hind oli küll üsna krõbe, aga tükki on kõvasti kiidetud ja mis seal salata - oma silm on ikka kuningas. Seda enam, et suvel mina seda etendust vaatama ei jõudnudki.
Vaatasin tüki läbi ja oli kohati ikka väga naljakas. Sergo Varese ja Priit Võigemasti näitlejameisterlikkus on ikka uskumatu. Viimane oli tõesti Rannapist Rannapim. Risto Kübar oli Nõgistona ka väga hea.
Hea investeering kindlasti.

Kas see ongi vabadus, kui vaba ajaga ei oska midagi peale hakata (laps läks üle pika aja jälle sõime ja mul vaheaeg...)?

Tahaksin alustada C.R. Jakobsoni sõnadega näidendist "Koidula veri": "23 aastat. 23 aastat. 23 aastat mitte midagi." Loomulikult väikese mugandusega "kolmele kuule". Aga sellel kõigel on oma põhjus.
Kandideerisin kevadel uude kooli tööle, lihtsas lootuses, et saan paremad tingimused, paremad võimalused, paremad õpilased ja mis seal salata - ka suurema palga. Palk oli tegelik lahkumispõhjus vanast kohast, sest kui koormust ei ole, siis ei ole palka ka. Ma saingi selle koha, aga peale kõrgema palga ei saanud ma sealt midagi. Arvestades seda tööd ja õpilasi, muutub palganumber mulle väikeseks. Sõnatuks teeb mind mu töö. Siiani mõtlen, et see on paha unenägu, mis kohe-kohe lõppeb. Uskumatu.
Õnneks on viimasel ajal eraelu huvitavamaks muutunud. Seda paljuski tänu autole, mille ema mulle eelmisel aastal ostis, millega ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd teisiti lihtsalt ei saa. Praegu ajab see argus mind muidugi naerma, sest pole see pealinna liiklus nii hull sugugi. Külavaheteedel on asi vaat et hullemgi. Täna nägin ma esimest korda põtra umbes 5 meetri kauguselt. Hea on, et ta ümber mõtles, muidu ma siin hetkel arvatavasti ei kirjutaks.
Sel nädalavahetusel käisime oma abikaasaga üle aasta koos Tartus - juuksuris (poole odavam kui Tallinnas), turul (tahtsime teada, palju liha Tartus maksab; loomulikult on odavam). Teatris käisime ka, üle kolme aasta. "Koidula verd" vaatamas. Üle keskmise hea etendus, kuigi venitatult pikk. Arvestades aga seda, et me polnud aastaid kultuuri saanud, on see kindlasti parim tükk, mida viimasel ajal näinud oleme.
Täna hommikul päädis Tartuskäik Missaga oma kodukirikus. Just seda oligi mulle vaja. Tallinnas pole mul kirikus kahjuks mitte kunagi sellist tunnet tekkinud. Võibolla Pirital tekiks, aga sinna ma pole sattunud.
Miski murdus minus. Sain rahu tagasi. Rahu, millest tundsin väga puudust.

Ära anda mees ja laps.
Juba pikemat aega on tunne, et tänu nendele kahele jääb mul isiklik elu elamata. Päevad on üheülbased. Kodu peaks välja nägema nagu Anthea Turneril (viimasel muidugi ei ole mäkerdajat last ja meest), süüa peaks tegema nagu presidendi peakokk ning raha sisse tooma nagu Tiina Mõis.
Masendus tuleb peale, kui vahid peeglist valget pekki. Valge pekk suvel on kõige jubedam asi. Solaariumijutud on toredad küll, aga esiteks ei ole last kuskile panna (randa kaheaastast ka lõõskava päikesega ju ei võta) ja teiseks ei jätku finantse. Ma pole üle aasta juuksuriski käinud, sest lihtsalt raha ei ole. Kulub kõik täitmatute pereliikmete kõhule. Euroopas saavad minu ametivennad 15,64664 korda rohkem palka. Sama töö eest. Hinnad on meil aga samad nagu seal. Head isu, teadagi kellele!
Kogu puhkus on mokas. Vaikselt hakkab tunduma, et elu ka mokas. Et tehtud väga valesid valikuid.

Ega mul eriti millestki kirjutada pole. See on ka põhjuseks, miks harva siia juhtun. Valdavalt algavad ja lõppevad minu mõtted söögiga, vahele mahuvad ka mõned remondiga seotud ideed. Viimasega läheb päris kenasti, esimesega olen täpselt sama kaugel kui eelmisel aastal augustis.
Midagi põnevat võiks juhtuda. Oleks millestki kirjutada.

Armsad asjad teevad tuju heaks. Nägin eile Snelli tiigi ääres pardimammat 14 väikese pardiga. Tahtis tibud vist üle Balti jaama merele viia. Sinnapoole ta nendega igatahes rühkis. Ei tea küll, kui paljud neist suureks kasvavad, sest kajakad ja varesed luurasid neid. Loodame, et võimalikult paljud. Ja pargivahti seal loomulikult ei ole.

Internet võib ajada vihaseks. Õigemini selle puudumine. Internet on siiski valdavalt hea asi. Võid leida vanu kaotatud kontakte ja saada huvitavat infot. Ja siis ei oska selle infoga äkki midagi peale hakata. Mõtlesin täna õhtul, et vaataks, mida minu Saksamaa tuttavate kohta ka kirjutatakse ja hetkel olen saadud infost õnnetu. Kui mitte isegi väheke shokis.
Veetsin ülikooli ajal kolm suve Frangimaal ühes peres, kes pidasid talu. Kuigi nad olid sellised teistmoodi ja ma toona ei suutnud neid täielikult mõista, miks nad imelikud on, on mul nende juures veedetud ajast siiski ülihead mälestused. Nad viisid mind isegi Alpidesse. Sain nende juures eesliga ratsutada ja tänu sellele olen ka eesli seljast kukkunud. Pereisa imestas, kuidas ma autot juhin ja õpetas mind ümber. Tänu temale oskan ma viisakalt autot juhtida ja armastan tagurdamist. Vabaõhuteatris käimisest olen juba kirjutanud. Nemad viisid mind sinna. Ja Bayreuthisse ooperisse ja kuhu kõikjale veel. Andsid mulle kultuuri ühesõnaga nii et tapab.
Vahepeal ma nendega ei suhelnud. Ja täna avastasin, et nad müüvad talu maha ja sõidavad Kanadasse elama. Raske südamega, sest Saksamaal ei ole neil võimalik oma taluloomi vabaduses pidada ja nad ei suuda kõiki oma loomi puuri pista.
Kogu see lugu teeb mind kurvaks. Kui ma nutan endiselt Tartut taga, siis mida tunnevad veel nemad! Ja milliseid elu keerkäike ikka vaja on, et asjadest aru saama hakata. Et kui tore oli tegelikult veeta selliste "imelike" inimeste juures kolm suve. Ja et seda võimalust ei tule mul enam mitte kunagi.

Kommuunikaaslane teatas äsja, et ta sai oma esimese raamatuga maha. Arvan, et see uudis tuli talle endale sama ootamatult nagu mulle. Palju õnne igatahes.
Ma hakkan nüüd Tropetsit vaatama. Et oma prantsusekeele õpinguid kergem taasalustada oleks.

Ma pole kunagi eriline kultuuriinimene olnud, aga sellist kultuuritust pole minu elus varem veel olnud. Ei suuda enam õieti meenutadagi, millal viimati mingit raamatut lugesin. Teatris käisin vist eelmisel sajandil. Nii palju saan kultuurist osa, kui seda ümbritsevast minusse surutakse. Mõnikord tulevad mõned asjad isegi tuttavad ette. Näiteks täna kuulsin telekast OPi-reklaamis Taskuteatri ümberpööratud tsitaati. Sääritsa ja sporditeemaliste postitusest. Mulle avaldas see samuti muljet ja tore, et Sinijärv end asjadega kursis hoiab. Väga tubli, Taskuteater!
Oma ellu tahaks küll rohkem vaba aega. Et endale meeldivate asjadega tegelda saaks. Muidu kulub kõik aeg söögile mõeldes. Ja siis jälle kaalule mõeldes. Täna pidi muide ülemaaimne dieedivastane päev olema. Kui ma ikka õigesti aru sain. Aga ju ma ikka sain.

Lapsevanemana tunnen aeg-ajalt kohustust küsida oma võsukeselt, kas ta väikest õde või venda ka soovib. Täna küsisin jälle. Vastuseks sain "Väike mänd", mis võis vabalt olla ka väike vend ja "Oma jope". Päris nii ta just ka ei öelnud, aga "oma jope" kõlab palju vaimukamalt kui lihtsalt jope. Kurejutud jäävad siiski ainult kurejuttudeks. Seda tänu ka uuele töölepinguseadusele. Ja haige olen ma viimasel ajal ka. Köharohtu pole mulle vajagi, sest oskan ka ilma selleta köhida...
Täna nägin kollast liblikat. Ja õunapuu mu akna taga alustab kohe-kohe õitsemist. Uskumatu, et polegi vaja enam pakse talveriideid. Ma olen nendega nii harjunud.

Ma käisin nädalavahetusel jälle Mulklandis. Tõrvas, sugulase 90. sünnipäeval. Ega siis iga päev sellisele peole satu...
Pidu oli vägev. Nägin vanu, juba tuttavaid sugulasi, ja uusi, veel võõraid. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks, et vanaisal oli lisaks kuuele vennale (seda ma teadsin) ka kaks õde. Ja et vanaonul on koguni kolm tütart. Mina tundsin siiani ainult ühte. Ükskord võtan kätte ja hakkan oma suguvõsa ajalugu uurima. Siiani on see täiesti uurimata.
Ahjaa, ma sõitsin Unelmate pulmaga ühes bussis.

NB! Ettevaatust: meedikud!

SOOME ARSTIDE POOLT DIKTOFONILINDILE LOETUD "PÄRLID"

Patsient paranes ravist hoolimata
Patsient lõpetatakse kortisooniannusega mõne päeva pärast
Teeme kliendist koopia ja anname kaasa

Joonud 2 pudelit viina poole mehe peale
Parema kõrva kasutamine vasakul pool ei ole soovitav
Räägib, et kõrvalestad võivad hommikul väga valusad olla, kui need padjalt tõsta
Kuni üheaastaseks saamiseni saanud rinda, seejärel muna
Voodihaige söömine võib tõesti raske olla

Telefonikõne põhjal on pähe tulnud muhk
Ägeda kae tõttu mõlema silma eemaldamine
Patsient räägib ka, et pärast poomist on muutunud veelgi haigemaks
Lapsepõlves saanud kiviviske pähe

Aastaid põdenud oma vana haiget meest
Patsient pärit Vantaast, muud viga ei ole
Peres koer, kes elab väljas (käib toas ainult küüsi lõikamas)
Hommikud eriti hommikuti rasked

Patsient tuleb õhupuuduse tõttu öösel purjuspäi

Vasak lõug hakkas valutama
Heas töökorras kirves, mis tekitas eriti kauni lõikehaava
Antud hetkel pole valu pärakus ega ka mitte väljaheites
Kord nädalas saab kodus füsioterapeuti

Kips pole eriti valutanud
Leitud haav vasakus kulmukarvas
Emakas vastab 90. rasedusnädalale

Proov tuleb uriinist minu lauale
Tantsides teatab patsient, et parem õlg läks paigast ära
Seostab oma seisundit sellega, et on maganud, hingamisteed teki all
Vähemalt 2 päeva on peas kuulnud Saatuse tangot. Nüüd on peas helisevast muusikast nii kõrini, et üritas enesetappu
Patsient tuleb näitama parema käe keskmist sõrme
Hommikul hakkasid huuled alla vajuma

Saabumise põhjus: uriinilõhn hingeõhus, pea tundub tobe

Patsient on 78-aastane naine, kes tütrega rääkides nikastas lõualuu

Omal käel umbes 10 tundi tagasi peksa saanud
Täna hommikul läks patsient vetsu. Siis tekkis kummaline tunne, et on seal varem ka käinud
Patsient kukkus eile ja lõi ära vasaku pea

Kirurgiga konsulteeritud. Raviks on määratud jala kinnitamine 3 nädalaks naabri varba külge
Patsient räägib, et abikaasa hüppas tema rinnakorvi peal, kui ta kõhuli lamas
Parem külg kukkus hobuse seljast esmaspäeval

Kaks nädalat löödud kirvega kuklasse
Uuringul patsient soojeneb
Üldine seisund hea. Antud hetkel surnud

Lebab lillekaupluse ees ja tõmbub krampi
Silmast prügi eemaldamine labidaga ja muud meetmed
Väljaheidetes ei ole olnud

Hingeldab 5 kilomeetrit käimata
Just vasak silm on hakanud pärast kaeoperatsiooni rippuma ja oli juba ennegi häirinud
Rindu saab hästi katsuda

Patsient saabus kell 13.09 kiirabisse, kus olevat saanud kuuli kuklasse

Võtab riidest lahti ja paneb riidesse teiste abita. Kõnnak on kange eriti sokkide ja kingade osas
Vaevused kingas ja soovib selle eemaldamist

Neeruvaagnasse pääseb nüüd hästi. Käime seal ringi ja vaatame

Kontroll kolm nädalat. Kui gaasimull on kadunud, võib patsient lennata

Retsept vajadusel ära süüa
Patsient on teel Rauma regionaalhaiglast, voodis koos saatjaga
Patsienti laiendatud ühe tilga Tropicamidiga

Puusavaevuse pärast ravil oma silmaarsti juures

Patsient on 4 kuu vanune mees
Palju pahkluid mõlemas jalas, rohkem aga vasakus
Patsiendil tuleb hoiduda seksuaalsest läbikäimisest nii kaua, kuni me uuesti mu vastuvõtul kohtume
Patsiendi kuulmine on oluliselt halvenenud. Tegelikult ei kuule ta vasaku silmaga enam üldse
Räägib, et hommikuti on kella 4-6 ajal näljavajadus
Mõnikord ei õnnestu samal ajal autot juhtida ja aknaid pesta
Pääses õnnetusest kergete vigastustega, kuna arst lasi ta pärast kontrolli koju
Enne operatsiooni oli kaalu kümmekond kilo ja oli väga rahul, kui see langes (patsient on 66-aastane)
Diagnoos: paberitööline

Kukkudes kaotas meelemärkuse põrandale
Patsient käib kepi najal sellele toetumata
Oma jutu järgi saab patsient oma põlvega igapäevaelus hästi läbi
Muuhulgas suudab piimapakki edukalt ühest kohast teise liigutada
Jalad takistavad veel natuke

Valele alukale
Mõnikord on küll tahtmine küsida, et miks minuga kogu aeg nii juhtub. Tavaliselt tundub kunagi hiljem hetke meenutades, et asi polnudki väga hull. Lihtsalt sel hetkel, kui kõik juhtub, paisutatakse kõik üle. Ei aita siin isegi "puhu ära!" või "Valele, alukale" (Dorise keeles "varesele valu, harakale haigus").
Praegu on mul selline mõõnaperiood. Naljakas on mõelda, et olin viimati nii vaene ülikooli teisel kursusel. Siis mul ei olnud ka isiklikku raha, aga konto ei olnud vähemalt miinuses. Täna võlgnen Hansapangale 15 krooni. Selle eest, et mul pangakaart on. Tegelikult on see miinus tekkinud puhtalt oma laiskusest, sest ma ei viitsi minna sularaha automaati panema. Aga ega siin eriti hõisata saa - remont neelab kena kopika. Ja kogu minu vaba aja. Õnneks pole palju enam jäänud.
Eile vaatasin linnapilti ja mulle tundus küll, et terve Tallinn valmistab õhtuks lõhet. Nii ka mina. Sõin seda musträsta laulu taustal. Musträstas on vist minu lemmik. Kümme aastat juba. Esmaspäeval kuulsin lõokest. Hiiumaal pidid sinililled juba õitsema. Ega ma eriti ei tea, mis looduses hetkel toimub, sest ma ei saa linnast välja. Tegelikult on sellele päris õudne mõelda, kui loodusevõõraks linnas elades jääda võib. Mõned inimesed elavadki terve elu nii ja see tundub neile normaalne. Nojah.

Täna sain veemajanduse ka köögis korda. Täpselt nädal tagasi alustasin remondiga ja vahepeal tundus seis üsna lootusetu. Nüüd ei jää mul aga muud üle, kui täiel rinnal nautida ja kõikvõimalikke kasutusjuhendeid lugeda. Lõpetasin just nõudepesumasina oma. Järgmisena võtan ahju ette. Lektüüri oleks umbes kahe kilo jagu, kui ainult kõiki neid keeli oskaks. Seega hunnik makulatuuri jälle. Paberi tuleb viimasel ajal väga tihti ära visata. Ja näib, et ma ei ole ainuke, sest vanapaberikonteiner on kogu aeg täis.
Ühesõnaga oli täna hea päev, ükskõik kas naiste või mitte.

Minu kontol on hetkel täpselt 3.99 raha. Aga hoolimata sellest, et raha ei ole, on tuju hea. Mul on nüüd köögimööbel. Ja igasugust jama vaadates saab nalja ka nabani.

Masendav.
Käisin nädalavahetusel Tartus. On ikka väike koht küll. Kui rongist maha astud ja kohe vana tuttavaga kokku põrkad, siis on ju väike koht.
Reedel ei olnud mul mingit tunnet. Võibolla hilisõhtul oli vaid vargatunne, kui oma eelmise korteri ümbruses luusisin, akendest sisse vahtisin ja korra ka majas sees käisin. Keldris. Kaugemale ei julgenud seekord veel minna.
Laupäevaks oli aga kogu nukrus jälle kohal ja silmad läksid mitu korda vesiseks. Ja ma ei saa aru inimestest, kes ei saa aru, mida ma tunnen. Tegelikult on ikka vahe küll, kus vananeda.
Aga Tallinna-rindel on lood nüüd sellised, et köögimööbel on väidetavalt valmis. Aga minul on remont endiselt tegemata. Üleeile olin suures kassiahastuses. See oli see hetk, kui köök nägi kõige jubedam välja ja ilukuur ei olnud veel alanud.
Eile õhtul värvisin seinu. Pimedas seda tööd ikka teha ei saa. Lõpuks oli silme ees kõik nii orants, et ei saanud enam aru, kus algab, kus lõpeb (vana värv oli veidi teine orants). Lisaks veel tunne, et liiga tume orants ning avastus, et majas ei ole ühtegi purki ega muud nõud, kuhu värvised pintslid sisse panna. Kommuunikaaslane ütles selle peale, et söögu ma purk maisi siis ära. No guten Appetit! Ja järjekordne telefon läks. Lõpuks olin tige nagu herilane ja hommik on teadupärast õhtust targem. Ja valgem ka.
Hetkel vaatan värvitud seinu ja ma ei saa aru, kas toon on liiga tume või mitte. Kas osta heledamat värvi ja värvida üle? Ja nagu alati, kui oleks kellegi nõu vaja, siis andjat lihtsalt ei ole. No on ju masendav! Seda enam, et homme hommikuks peab köök valmis olema, aga põrandat ei ole veel, seega pole ka veel liiste ja loomulikult ei ole kardinapuud ka.
Ah...

Pilvedehallis
Eelmisel nädalal ma juba arvasin, et lõpuks ometi hakkab päike paistma, aga täna on kõik jälle nii nagu enne. Peaks venelased oma lennukitega appi kutsuma, las toovad selle põleva kera taas pilve tagant välja. Tuju oleks kohe parem ja pesu kuivaks ka kiiremini.
Kuigi, ega mul kiiret eriti kuhugi ei ole, sest uus riidekapp on kindlalt paigas. Nagu ka uus laelamp, mis on küll ilus, aga mida oli peaaegu võimatu lakke panna. Poest muidugi paigaldamisjuhendit ka kaasa ei antud. Nagu ka Tartu elutoa lambi puhul. Tookord sai meil kommuunikaaslasega mõistus ikka täitsa otsa ja ma käisin poes küsimas, et kuidas lamp lakke käib. Ega müüja ise ka ei teadnud. Ronis lõpuks redeliga lae alla ja vaatas järele. Üks tuba on seega korras.
Täna käisime Dorisega ka kõrvaarsti juures. Lõpuks ometi need paranevad. Vähemalt arstionu väitis nii.
Reedel Tartusse.
Ja köögimööblist pole kippu ega kõppu. Nagu arvata oligi.

Palju õnne, minu kodu maa!
Täna on väga ilus päev. Esimest korda elus on mul veebruaris rukkililled vaasis. Ja tähenduslik on ka see, et Doris just täna esimest korda "rukkilill" ja "Eesti lipp" ütles.
Pidulik konstert Estonias oli tasemel. Presidendi kõne meeldis mulle ka. Ja minu meelest on inimesed, kes suudavad Ernesaksa "Mu isamaa" otsast lõpuni laulda, kangelased, sest mina suudan sellest laulust ainult ühe rea laulda (ülejäänud laulu ma lihtsalt vesistan).
Ma hakkan nüüd kätlemissteremooniat vaatama.
Palju õnne, eestlased!

Kui ma nüüd päris aus olen, siis eelmine nädal võttis mind ikka totaalselt läbi. Kogu see sünnipäeva ettevalmistamine ja kingituste otsimine. Hullem veel, kui täiskasvanule sama ürituse organiseerimine. Kokkuvõttes oli Dorise sünnipäev ilus ja meeldejääv. Ta puhus isegi põlevad tordiküünlad ära. Jah, laps kasvab. Ja mina vananen. Põhiliselt tunnen ma seda oma füüsisest, sest võhma enam ei jagu. Trepist annab ikka üles-alla minna, sest liigesed valutavad. Oma süü võib muidugi olla ka kergel ülekaalul, sest vanusega seoses ainevahetus juba aeglustub, aga isu on mul endiselt hea. Seda soodustab ka stress, mida minu ellu ikka parajalt jagub.
Homme tuleb riidekapp. Teise ringiga. Kahjuks ma ise ei näe, kuidas selle püstitamine seekord õnnestub. Või siis ebaõnnestub. Eks homme ole näha. Ja kui hästi läheb, siis vaba riigi 90. sünnipäevaks saab üks tuba lõpuks ometi korda.

Ja ongi juba kaks aastat vana.

Kindaneedus
Uskuge või mitte, aga ALATI kui ma Kristiine keskuses käin, kaotan ma ära kas enda või oma lapse kinda. Ja kui ei kaota, siis peaaegu kaotan, see tähendab, et lahked kaaskodanikud juhivad tähelepanu sellele, et ma midagi kaotasin. Nii ka täna. Kindaneedus?

Tilk-tilk-tilk...
Ärkasin hommikul tuttava heli peale. Vee tilkumise või pahina või millegi vahepealse peale. Esialgu arvasin, et vannitoas jälle avarii, aga tilgad tulid otse laest. Seega uputasid täna ülemised naabrid. Õnneks näitas eelmine kord torujüri mulle, kust terve maja vesi kinni käib. Suutsin suurema jama ära hoida. Seda enam, et üleval keegi ust ei avanud, kuigi sealne memmeke oli kodus. Ja aeg oli ka selline, et just-just olid kõik tööle läinud. Igatahes tore küll ei olnud.
Vaikselt hakkavad kõik need jamad ära tüütama ja tekib küsimus, kas ma olin eelmises elus nii halb inimene või olen selles elus nii halb, et mind kogu aeg õnnetustega õnnistatakse. Või on keegi tõesti nii kõvad sõnad peale lugenud, et mõjub?

Rahvusraamatukogu lõukoerad
Sattusin täna rahvusraamatukokku. Ja jälle juhtus see, mis alati ehk ma ei harju kunagi sealse vanglakorraga, kui pead kogu oma koti sisu ette näitama. Veel parem oleks muidugi, kui sul kotti üldse poleksksi, sest niikuinii oled sa raamatukokku vargile tulnud. Mina näen vist turvameeste arvates kohe eriti varga moodi välja, sest isegi kõige tavalisemas toidupoes hakkavad nad mul lõpuks järel käima. Isklikud podikaardid. Ja kaevata ei ole ka kellelegi, et privaatsust häiritakse, kuna reeglid on sellised ja kuna varastatakse.
Oeh, ma olen tänasest käigust nii puretud.

Carne vale ehk hüvasti liha!
Täna on tuhkapäev ja algab paastuaeg. Täna ei tohi piimatooteid ja liha suusissegi võtta. Mina olen juba patustanud - sõin kanakest ja jõin koorega kohvi. Tegelikult on mul tunne, et loll saab kirikus ka peksa, kuna arvuta kuidas tahad, mitte kuidagi ei tule paastuajaks 40 päeva.
Tegelikult ei suuda ma sel aastal ka korralikult paastuda (enne Dorise sündi pidasin ikka vastu, nüüd enam mitte). Tean seda juba ette. Proovin siis teha nii, nagu preester soovitas: loobu paastuajal asjadest, millega kipud liialdama. Või kui päris loobuda ei suuda, tarbi vähem. Ja et need 40 päeva päris asjatud ei oleks, siis vaata rohkem iseendasse ja loobu enda koormatest.
Võtan sellel aastal plaani vähem televiisorit vaadata. Kuulan selle asemel hoopis oma tohutut muusikakogu, mis seisaks muidu ilmaasjata.
Ja proovin siiski lihatarbimist (ja üldse söömist) piirata. Liiga hästi elan.
Carne vale! Ja juukseid ärge täna kammige!

Mu üks tuttav ajakirjanik saatis mulle edasi ühe nende ajalehe postkasti potsatanud vihjemeili. No eks neile saadetakse igasugust jama, aga see kirjatükk on ikka paras naljanumber küll. Ah, et Tartus ei olegi bidedussi?! Aga eks lugege ise. Kirjapilt on muutmata.

"Alustasin laupäeval WC-hädäst. Mureks on kempsude varustus. Tavaliselt ei ole nagi. Vähemalt kui kasutap traksi rihma asemest, on vaja panna nagi otsa jopp ja kampsun, kes on trakside peal. Kui nagi ei ole ja põrand on otse kusine, katsut hoida seljas võitud riideid süles, mitte kerge, kindel ega mugav.
Riia mnt ääres Pauluse kiruku vastas Restoraan Sodiaakis ütlesin nagi puutumisest. Täti oli mulle pahane. Andis nõu jättaa riided saali. Kas ma võtan kampsuni seljast ja jätan mütsi, jope ja taskudes asjad sinna jäselevalveta, ning lähen alusärgiväel kempsu?
Selle kroonib vel märkus, et paperit ei ole ega bidedussi.
DuNordi kohvikus (hoteli majas) onva-WCs oli duss aga voolik lühikke. Paperid ei olnud. Kuna tekin asjast märkuse, minu peale kaevatti, et kasutasin INVA-WCt. Küsisin, kas invalidid ei vaja paberit ega piisavalt pikka voolikut. Käi persse, kui ei meeldi."

Eile olin liiga väsinud, et Eurovisiooni lõpptulemused ära oodata. Ja ausalt öeldes hakkas mul ühel hetkel seda geiparaadi vaadates paha ka. Meestele silmi volksutavaid mehi (loe: ajakirjanikke) oli päris rõve vaadata.
Küll on kahju, et Superstaari Taavil Eurovisioonil hästi ei läinud. Meie pere pisim on tema andunud fänn. Ta disainis poolehoiumärgiks isegi oma välimuse Taaviga sarnaseks. Tõesti väga kahju.
Võidulaulul poleks väga viga, kui üks tegelane neist kolmest välja jääks (no see, keda eelmisel korral ei olnud).
Üldiselt aga igav. See tähendab, et eestlastele omaselt püüti mingit sõnumit edasi anda, aga sellest ei saa niikuinii pooled eurooplased (jutumärkides) aru.

Käisin ükspäev poes (ime-ime) ja nägin seal vastlakukleid. See viis mõtted kohe Kölnile ja karnevalile. Ja sellele, et tuhkapäev tuleb ja paast algab.
Nüüd on need mõtted muutunud juba igatsuseks. Ma igatsen Kölni, igatsen Rheinlandi järele. Ja kõigele lisaks olen hakanud jälle Tartu järele igatsema. See nukrus ajab mind hulluks. Ja ma ei tea, millal ma jälle Tartusse saan ja millal ma ükskord jälle Saksamaale saan.

BBC on millegi väga ilusaga hakkama saanud. Ma vähemalt oletan, et film "Meie Maa" (või "Love Earth") on seda. Treiler on igatahes muljetavaldav. Millal see küll ükskord meieni jõuab?

No ei saa võimalik olla!
Sain hetk tagasi kätte oma köögipõrandaplaadid ja valgete plaatide asemel on kollased. Ma enam ei suuda!

Meie igapäevast leiba...
Niisiis toodi mulle eile see õnneketileib. Kuulnud olin sellest küll, aga päris täpselt ei teadnud, millega tegemist. Eile tegin nö. taustauuringut ja oli ikka lõbus lugemine küll. Eriti see, kuidas tainast partidele sööta soovitati.
Eks ta üks rist ja viletsus on, sest mul pole ahjugi, kus seda leiba, mis pidi rohkem keeksi meenutama, küpsetada. See tähendab, et mul on ahi küll, aga ma pole siiani aru saanud, kas see on ainult elektriahi või on see elektri- ja gaasiahi. Igatahes jõulupraadi ma selles ahjus küpseks ei saanud, kuigi pealmine kiht söestus päris kenasti ära.
Ma nüüd lähengi piimakest ja jahukest-suhkrukest segama. Kas klaas on 200 grammi või 250 grammi?

Olin täna esimese poole päevast zombi. Öösel sain napid kaks tundi magada. Põhjuseks Dorise kõrvavalu. Vähemalt nii ta väitis. Tallinnas kõrvakliinikus öösiti valvearste ei ole ja kuna valuvaigisti ei mõjunud üldse, siis kannatasin lisaks lapsele ka mina, kannatasid ka kommuunikaaslane ja naabrid. Terve öö. Hommikuks olin juba nii herilane, et mõtlesin juba õelusi, mida arstile öelda, kui ta kisava lapse kohta märkusi peaks tegema. Ja järjekordselt nägin ma ükskõikset tööaega suhtumist ehk arstionu tuli tööle akadeemilise veerandtunniga. Mina küll endale sellist suvalist tööleilmumist lubada ei saa.
Lapse kõrvad olidki haiged ja nüüd saab ta antibiootikumi.
Tööl pidasin hambad ristis vastu, kuigi mul oli meeletu uni ja ma arvan, et minu loppisolekut märkasid ka minu kliendid.
Kodust leidsin eest kolm põõnavat isendit - kommuunikaaslase, lapse ja kassi. Viimane magab rohkem kui üleval on. Tegin ka lõunauinaku ja see päästis minu ülejäänud päeva.
Pärastlõunal tuli külla kommuunikaaslase ema ja ta tõi kaasa jeruusalemma leiva taina.

Tutkit sulle riidekappi!
Üleeile sain pärast seda, kui imepisikese riidekapi ust poetades kõik riided sealt välja kukkusid ja kui ühte riideeset meeleheitlikult kilekotti toppida püüdsin ja see sealt ikka jälle välja kukkus, ikka päris vihaseks. Ma nimelt olen juba terve kuu oma suurt riidekappi oodanud.
Eile helistati mulle, et kapp saabus ja paigaldajad tulevad seda paigaldama. Tulidki. Ja püüdsidki paigaldada, aga siis selgus tõsiasi, et kapiosad olid valmistatud valede mõõtmetega. Ehk siis kaks mõõtjat mõõtsid eelmisel kuul valesti. Lootus saada sel nädalavahetusel lõpuks kõik riided kilekottidest kappi ning elamine peaaegu korda luhtus.
See ei ole ka muidugi üldse mitte tore, et pean nüüd jälle ootama. Veebruari keskpaigani.
Ausalt öeldes hakkab mul juba kõrini saama selle riigi elanike suhtumisest. Tööd tehakse ülilohakalt, ollakse õelad ja ebaviisakad. Palka nõutakse üle mõistuse kõrget ja kulud on ka üle mõistuse kõrged. Igaüks tahab teiste arvelt ju teenida.
Ma parem ei hakka oma uuele köögimööblile praegu mõtlema, aga ega ma sedagi ilma viperusteta paika ei saa. Olen selles täiesti veendunud.
Eks ma elan siis kottide-kastide otsas edasi.

Fastfood ehk oled see, mida sööd
Sellel aastavahetusel ei andnud ma mitte ühtegi lubadust, ei tõotanud mitte midagi, sest niikuinii ma neid lubadusi ei täida. Mõtlesin küll korra, et võiksin veidi tervislikumalt toituda, aga midagi ei tule välja.
Täna käisin lapse vanavanaemal külas. Kogemata juhtus sinna pool hõimkonda kokku. Vahetult enne kojuminemist, hakkas ETVs "Meie", kus lahati kaaluprobleeme ning räägiti erinevatest dieetidest. Vist. Sest tervet saadet ma ei näinud. No vaevalt et Aunaste talkshow minu mõtlemist eriti kõigutanud oleks. Ma lihtsalt ei suudaks loobuda kõigest sellest, mida ma õgida armastan.
Ma ei mõtleks üldse oma kehakaalule, kui hõimlaste juures poleks olnud kaalu ja kommuunikaaslase õe laste isa poleks kaalule astunud ja ta ei oleks kõigest seitse kilo minust raskem. Kohutav mõelda, et üks meesterahvas kaalub sama palju (või tuleks öelda vähe) kui mina!
Varsti on iluideaaliks Fastfood-David, iseasi kui ilus see on. Pean tõdema, et tõepoolest oled see, mida sööd. Sama oluline aga on ka see, kuidas sööd. Ja kui palju sööd. Sest teine äärmus on ka päris jube.

Veetsin kosutava nädalalõpu Mulgimaal. Juhtisin üle kahe aasta taas autot ning rõõm oli tõdeda, et minu sõiduoskused ei olnud hoolimata pikast pausist rooste läinud. Eks ta muidugi harjumatu oli, sest ikkagi võõras auto. See tähendab, et ema eelmise aasta lõpus ostis mulle sõitmiseks, aga esimese sõidu sain alles nüüd teha. Pedaalidega ja käikudega vajan küll veidi harjumisaega ning esisillavedu on ka minu jaoks midagi uut, aga roolida on mulle alati meeldinud. Seega nautisin nädalavahetust täiel rinnal.
Täna ootas mind kodus ees tilkuv vannitoatoru. Ei tea, kas peab homseni vastu või hakkab öösel uputama. Ei tahaks midagi sarnast eelmisel kevadel Tartus juhtunuga kogeda (kui boileris vesi keema hakkas ja filtri üles sulatas ning kuum vesi pritsima hakkas).

Kommuunikaaslane võttis ka mõnitustega vastu. Mõnitasin siis vastu ja ostsin Al Bano ja Romina Poweri hittide CDd. Ta nimelt ei olnud kaheksalkümnendate popartistidest midagi kuulnud. Ei tea, kus maa all tema siis elas.

Ma ei ole kunagi aastaid, mis lõpevad paarisarvuga, sallinud. Lihtsalt läheb kehvasti nendel aastatel. Ja vaadates, kuidas see aasta juba vaikselt metsa poole kisub, kuigi aasta on ju veel alles noor, vihkan paarisaastaid veel rohkem.
Ma käisin täna maksu- ja tolliametis selgitust nõudmas, millest võib olla tingitud küll see, et olen sattunud maksuvõlglaste nimekirja. Mina, kes ma alati kõik maksud kenasti ära tasun. Ja siinkohal ei häbene ma isegi kirjutada selle ametniku nime, kes suutmatusest, unustamisest või puhtast laiskusest on praeguse olukorra tekitanud. See ametnik on Mati Rõõm. Telefonis ütles ta mulle, et eelmise aasta augustis tekkisid tal paberite vormistamisel mingid takistused. Minu õele rääkis ta eelmise aasta kevadel aga, et juuniks saab asi korda. Ja et Rõõmul on palju tööd, seda mainis Rõõm ise ka. Sooh. Kui ametnik ei saa neljapäeviti kella 13-15 kestva tööaja jooksul oma tööd tehtud, siis tuleb ületunde teha. Selle asemel tundub aga mulle, et nimetatud härra on asunud tootma süütuid maksuvõlglasi (ma tean vähemalt nelja ohvrit). Minu ühele küsimusele (kahjuks ma ei mäleta enam, mis küsimus see oli), tuli vastus, et tema ei tea. Umbes nagu Sangaste sotsiaaltöötaja ei teadnud, kuidas lapsi luku taga hoitakse ja näljutatakse. Kas Valgamaal on tõesti kõik vallaametnikud sellised, kes ei tea, mis nende tööalal toimub?!
Uuh, ja kogu see venelaste valge jõul on muutunud üheks õudsaks sopaks. Jube ilm. Ja seda juba pikemat aega.
Kuhu me sedasi jõuame?

Kolm kuningat
ehk kellele head uut aastat, kellele häid jõule või kellele head jõulude lõppu!
Vanarahvas viis täna kuuse välja. Mina ei viinud. Lihtsalt ei raatsi veel. Mõned aastad tagasi ei viinud ka minu isa ja mis sest asjast lõpuks sai...
Tegelikult ei tohiks ma üldse ebausklik olla, vaid peaksin rohkem tõelisele usule pühenduma. Kahjuks pean endale tuhka pähe raputama (õnneks pole tuhkapäev aga enam kaugel).
Hääl pole endiselt tagasi, aga magamistoaremondirinne hakkab lõppema. Kui ma imestasin, kuidas kommuunikaaslane ja tema isa neli tundi kahte põrandaliistu paigaldasid, siis eile oli mul väga hea meel, et kardinapuud pool päeva üles pandi. Üles sai ja otse jäi. Kuigi ka selle paigaldamisel tekkis igasuguseid lõbusaid seiku. Näiteks ei sobinud kardinapuu originaalkinnitused ja puurimisel tuli ette mingi salapärane metall. Õnneks saab tänapäeval kaubandusest peaaegu kõike ja kommuunikaaslane nuputas sinna metalli sisse/peale/alla midagi. Nüüd jääb üle veel riidekappi ja laelampi oodata.

Kas see on mingi saatuse iroonia või on see lihtsalt juhus, aga juba teist aastat järjest tulevad umbes samal ajal kurvad uudised. Ma ei teagi, kas olen kurvem kirjapapa lahkumise pärast või hoopis Tartu kogudusekaaslase Maśa pärast, kellega juhtus eile traagiline õnnetus ning kellest jäävad mulle ainult mälestused. Mälestused, kuidas ta kirikaias muru seest võililli juuris, Missadel liigselt vembutavaid lapsi näpuga viibutades korrale kutsus ja kuidas ta iga kord Dorise puusade vastu huvi tundis. Kuidas ta oma punases jopes ringis silkas. Ja nüüd teda enam lihtsalt ei ole. Kui ta poleks olnud vaegkuulja, siis oleks kõik ehk hoopis teisiti.
Rahu neile.

Jõulud on selleks aastaks peaaegu läbi. Õnneks. Rohkem lõunaid kolleegidega ja pereringis ei suudaks ma vastu pidada. Rohkem kingitusi ei tahaks ise teha ega ka saada. Stressi tekitab kogu see kupatus. Lausa haigeks teeb. Sõna otseses mõttes. 23. detsembri õhtuks oli mul palavik 39,3. Veel samal hommikul, kui magamistuppa viimaseid tapeeditükke seina kleepisin, oli kõigest hääl ära. Loodan, et tegemist on viirusega, mitte millegi tõsisemaga.
See aasta erineb teistest selle poolest, et meil on päris oma jõulukuusk. Esimene päris oma. Kahjuks ei tea ma, kas see lõhnab, sest lisaks palavikule ja köhale on mul ka nohu. Aga õnneks ma näen veel. Või õigemini ei näe ka hästi, sest Mimmu sai minu prillid kätte ja keeras nendelt sanga küljest. Lõhkus ikka korralikult ära, nii et enam parandada ei saa. Juba teised prillid kahe kuu jooksul. Tuleb jälle läätsedega solberdama hakata.

Ja kohal see ongi. Iga-aastane jõulumasendus. Hullem kui kunagi varem.

Pipparkakast
Jõulude eel, ajal ja järel saab kilode kaupa piparkooke ära söödud. Mõnel varasemal aastal valmistasin ise piparkoogitaina, viimastel aastatel pole aega olnud. Ja tingimusi ka mitte. Ma isegi ei tea, kas mu praegune gaasiahi üldse töötabki. Ma pole eriline gaasiinimene. Olen suutnud isegi ühe köögirätiku juba põlema panna, millest on muidugi hirmus kahju, sest sellel oli kena heegelpits ääres. Ise heegeldasin vähemalt 10 aastat tagasi.
Kunagi tulevikus on kõik ehk hoopis teisiti, sest juba järgmisel aastal (vist jaanuaris) saan uue köögimööbli koos elektripliidi ja ahjuga. Seniks järan aga poepiparkooke ja leian internetist väga kummalisi lehekülgi. Näiteks selle siin. Ma pole rootsi keelt kunagi üliilusaks pidanud, aga "kärleksfulla" ja "pipparkakan" on küll keelelised saavutused. Igatahes on seda piparkoogiretsepti väga huvitav lugeda. Noh ja piparkoogivormid on ka vastavad või nagu nad ise kirjutavad: "endast lusten begränsar fantasin".

Põrsast kotis ei osteta ehk kuidas remondirindel siis ka läheb.
Põrsas nr. 1 ehk tapeet.
Neljapäeva öösel vastu reedet lõikasime kommuunikaaslasega magamistoa tapeeti. Helekollast väikese lillemustriga. Sellist, millel tuleb mustrit ajada. Kolm esimest rulli jooksis muster nii enam-vähem kokku. Edasi jooksid kaks rulli ideaalselt kokku ja viimane rull jooksis kolme esimesega jälle kokku. Ehk siis neli rulli sobisid omavahel kokku ja kaks omavahel, kuid need kaks ja neli omavahel päris ei sobinud. Erinevates seintes poleks ehk seda mustri erinevat lippamist märgata jäänud. Peale selle tuli aga välja, et ühte rulli oleks veel vaja. Reedel läksingi seda siis seitsmendat rulli ostma. Ikka samast partiist. Kodus mustrit ajades ei sobinud see aga ei nelja omavahel sobiva tapeediga ega ka ka omavahel sobiva tapeediga. Läksin siis poodi tagasi. Poes kisuti veel lisaks kolm kinnist rulli lahti ja sama muusika. Tundub, et mõnel tapeediliini operaatoril võib ehk probleeme tekkida, kuna kogu müügil olnud partii osutus praagiks ja läheb tagasisaatmisele. Minult võeti lahtilõigatud paanid poodi tagasi ja vahetati teise partii vastu välja. Poes eelnevalt kontrollisime müüjaga, et muster ikkagi jookseks kokku. Jooksis poes ja jooksis ka täna, kui tapeeti lõikusin. Hea et niigi läks, kuigi ajakadu oli meeletu.
Põras nr. 2 ehk magamistoa lükanduks
Eile panime magamistuppa uut põrandat. Kommuunikaaslase õde oli nii kena, nõustus appi tulema ja mind koolitama. Nii sai otsustatud, kuna ehitusmees, kelle suure otsimise peale leidsin, küsis ruutmeetri põranda paigaldamise eest 200 krooni.
Poole toa pealt tekkis aeganõudev takistus. Meie magamistoal on lükanduks. Kuna puitparkett kergitas varasema võrreldes põranda kõrgust tunduvalt, siis ei läinud uks enam kinni. Õnnetuseks ei käi uks ära ka (kui just seina ära ei lammuta). Ja nii me siis saagisime ukse alt jupi maha. Aega võttis, aga asja sai. Ehk siis tulemus sai ilusam, kui oleksime uskunud. Ja ilusam, kui see oli enne.
Põrandaga olen ka väga rahul, kuigi põdesin mitu nädalat, kas sai ikka õige valik tehtud. Sama lugu tapeediga. Võiksin oma otsustes rohkem kindel olla.
Ja klikiga põranda paigaldamine ongi peaaegu nii lihtne nagu räägitakse.

Nii kuramuse kiire on kogu aeg. Nii kuramuse kehv ilm on kogu aeg. Ja nii kuramuse pime on. Viimasel teemal rääkisin just kommuunikaaslasega ja meie meelest oli Tartus ikka tunduvalt valgem elada. Olen kõigest nii tülpinud, et ma isegi ei nuta enam Emajõge taga. Poleks ka aega, sest see kulub valdavalt korteri remontimise peale. Või vähemalt selleks ettevalmistuste tegemise peale.
Dorisele tuleb ka midagi panustada, sest ta käib nüüd kaks korda nädalas kaheks tunniks lastesõimega harjumas. Mul on meeletud süümepiinad, aga katsun olla tugev. Uni on lapsel kehvemaks muutunud ja ei ole just rõõm näha suurest nutmisest siniste silmaalustega last. Kasvataja, pardon - nüüd on nad ju õpetajad - ei suutnud isegi mu lapse nime meelde jätta. Noh, vanust oli tal kah juba üksjagu, aga seda enam võiks tal olla kogemusi ja vilumust.
Täna käisime Dorisega raeplatsil jõululaadal. Puhtjuhuslikult hakkasin rääkima "vorstikesed otse Saksamaalt" maaletoojaga ehk siis pesuehtsa saksa papiga. Viimane hakkas mu tütrele nii õudsalt meeldima, et tahtis ainult papi süles olla. Ja vorst maitses lapsele ka väga. Sellised mõnusad hetked teevad tuju kohe heaks. Selliseid hetki võiks olla veidi rohkem, aga mitte liiga palju. Siis polekski elul nagu midagi viga.

HARJUTUS PEKINGI OLÜMPIA EEL
Vastake viiele lihtsale küsimusele:

1. Millised õpilased on unised?
2. Pildil on kaksikud poisid. Leidke nad?
3. Pildil on kaksikud tüdrukud. Leidke nad?
4. Mitu tüdrukut on pildil?
5. Milline on õpetaja?

Käisin täna Viljandis. Rongiga. Ma olen rongiinimene. Mulle lihtsalt meeldib rongiga rohkem sõita kui bussiga. Õhku on rohkem ja ruumi ka. Ja huvitavam on. Seda enam, et Tallinnast Viljandisse sõitsin ma rongiga viimati vähemalt 12 aastat tagasi. Kohati oli loodus ikka väga maaliline - udu, ühel metsalagendikul hunnik metskitsi, täiskuu.
Viljandi on muidu väga ilus linn, aga sealsed inimesed... Ma parem ei jätka.
Tänane käik kujunes igatahes kaubareisiks. Sealne kaubavalik on hoopis teistsugusem kui Tallinnas või Tartus, kohati ehk isegi parem. Tundsin ennast nagu välismaale sattununa. Nii ma siis ostsingi endale lumememmega punase (piima)kannu ja teekannu, sest selliseid pole kusagil mujal näinud. Mida ma nendega küll peale hakkan, ei tea.
Tagasi tulin ka rongiga. Või nagu vedurijuht seda nimetas: "diiselmootoritega varustatud poolkiire rongiga". Sest lisaks mugavusele oli see ka veel odav - 63 krooni üks ots. Soovitan soojalt rongisõitu!

Selle nädala teisipäeval sai minust ametlikult tallinlane.
Kolmapäeval oleksin peaaegu auto-omanikuks saanud. Leidsin naabermaja ühe ukse eest Honda võtmed. Seekord sai omanik oma maasturivõtmed siiski kätte. Järgmisel korral saab minust kindlasti ärandaja. Kahjuks autoomanikku minust ei saanud, küll aga mõne mööblitüki, jalanõu, raamatu, riideeseme ja Mon Cheri kommide õnnelik omanik. Püüan oma masendust asjadega leevendada. Ei õnnestu siiski eriti hästi. Nalja saab ostlemise käigus siiski (hea seegi, tõstab natukenegi tuju).
Nii näiteks oli täna Viru keskuses mess fotokaameratele, arvutitele ja muule seesugusele. Üks meesterahvas jagas tasuta rohelisi karbikesi Kaspersky viirusetõrjega. Ma naiivselt küsisin, et kas tõrje kestab terve aasta, mille peale onu muigas ja ütles, et pigem 15 minutit. Kasutusjuhendit lugedes selgus, et karbi sisuks oli ehtne kondoom. Arvutite peal ei soovitatud seda siiski kasutada. Et nüüd siis nimetatakse SEDA ASJA niimoodi.
Tegin Kaubamajas ka jalgade koormustesti. Peaksin soetama endale ainult korraliku toestusega spordijalatseid. Soetasingi siis. Elu kõige kallimad tossud.
Selle nädala tähelepanek on, et Tallinna penskarid ei erine Tartu omadest mitte millegi poolest. Võibolla on ainult veel ülbemad. Vähemalt tundub mulle, et kui vanust on piisavalt sinnakanti, siis arvatakse, et lubatud on kõik. Oh ajad, oh kombed!

Hoolimata nädalasest puhkusest olen üliväsinud. Hoolimata kõigest on hetkel hea meel, et hing sees on. Üks umbkeelne trollijuht tahtis mind ja Dorist nimelt eile teise ilma saata.

Vedasime kommuunikaaslasega Tartust peaaegu viimased asjad minema. Seega on selle linnaga suurem suhtlemine lõppenud. Aeg-ajalt tahaks sinna ikka jõuda, aga kardan, et seda ei juhtu siiski niipea.

Kuidas leevendada masendust?

Meil käisid täna mardisandid. Kaks väikest marditüdrukut, keda Doris meeleheitlikult siiski poisteks kutsus. Olid teised päris vahvad. Aga nagu alati, ei leidnud ma vajalikul hetkel fotokat üles ja fotosüüdistus nendest jäigi tegemata.
Mardiplikad mängisid kammipilli ja kolistasid jauramiga, tantsisid hoolimata valutavatest varvastest ning soovisid head viljaõnne. Tallinnas on tunduvalt moodsamad mardisandid kui Lõuna-Eestis. Seal visati ikka vilja põrandale, siin aga pisteti pihku riisihelbe-tangu-kaerahelbe-makaronisegu. Makaronid on minu meelest päris hea idee. Või mis teie arvate?

No tõepoolest ei ole üldse vaba aega. Ma hüppan varsti ojasse, kui nii edasi läheb. Vaevlen täieliku magamatuse ja väsimuse käes. Seda enam, et remondiootuses ei ole me uut voodit kokku pannud, vaid magame rõõmsalt täispuhutaval voodil. See on tegelikult pikemaaegseks magamiseks kohutav variant. Eriti, kui mudilane on õhtul salaja madratsilt punni eest ära kiskunud ja läbi une tunned, kuidas küljealune üha enam põranda poole vajub.
Sellest ma parem ei räägigi, kuidas luud-lihased valutavad ja küür selga on tulnud. Inimesed, magage ikka normaalsetel madratsitel!

Tänane laulutund Musamaris jääb küll külastamata, kuna põnn magab kõrvaltoas sügavat ingliund ehk magab totaalselt sisse. Olen Dorist kasutanud seni oma äratuskellana, aga tuleb hakata vist ikka päris kella ka hommikul helisema panema. Ükskõik millisel teisel päeval oleksin sarnase magamise tõttu tööle hiljaks jäänud. Täna on õnneks vaba päev. Õigupoolest vaba hommik. Pärastlõunal näitan uues kohas korraks nägu.

Otsin inimest, kes oskab siseuksi vahetada ja plaate seina-põrandale panna.

Sellest ajast saadik, kui viimati siia juhtusin, on palju juhtunud. Alma on vanemaks saanud, puud on kollaseks muutunud, mina peaaegu lõplikult Tartust Tallinnasse kolinud. Ehk siis juba kolm nädalat on meil Tallinna korteri võtmed käes. Sisseelamine on toimunud üsna valutult. Aknast on mul vaade õunapuule, mida linnud viimasel ajal räsivad. Ei tea, kas on ka maitsvad ubinad?
Kui mul Tartus oli ajaga mingigi läbisaamine, siis nüüd see puudub. Aega lihtsalt üldse ei ole. Ise ka ei saa aru, kuhu see kaob. Tööle, koju, lapse laulutundi vist.
Doris jätkab lolluste õppimist. Viimasel ajal on ta pidevalt kassi krõbuskikausi juures ja uputab krõbuskit kassi jooginõusse. Kui pahandan, siis vaatab mulle oma suurte silmadega otsa ja lausub: "Kala!"
Söögiisu on jälle tõusnud. Erilisi maitsemuutusi pole tekkinud. Erinevalt kommuunikaaslasest, kellel jõulude lähenedes kasvab kapsaisu. Hapukapsa, praekapsa.
Aga nüüd lõpetan. Lähen pesu pesema. Oma uue pesumasinaga, millele ei antud kaasa üheski normaalses keeles kasutusjuhendit. Pian ma slovaki keele selgeks õppima?! Kõik. Tsau-pakaa!