I've always thought life is a candel
or we are candels
God lights us when we're born
& when the flame go's out its over.
And when night comes the candels shine
& they look like stars.
Minul ei ole sellel aastal küll mingit jõulutunnet. Isegi mitte jõulude ootamise tunnet ei ole. Ma arvan, et esimest korda üle kahekümne viie aasta ei põle mul kodus isegi advendiküünlad. Ma pole küll usus ära pööranud, aga tundeid lihtsalt ei ole.
Ainult stress on. Ja haigused. Alates sellest, kui uues kohas tööle hakkasin, olen pidevalt tõbine. Terveks pole vahepeal saanudki. Väidetavalt pidid halbade ülemuste töötajad tihti haiged olema. Millegipärast ma usun sellesse teooriasse. Sest elu on seda ka näidanud.
Kohe-kohe tuleb jõulustress otsa. Jõulud on muutunud negatiivseks kohustuseks. VAJA on teha kingitusi. Isegi siis, kui nende soetamiseks vahendeid ei ole. VAJA on olla rõõmus, positiivne ja hea. Isegi siis, kui elu läheb täitsa allamäge. Ja aasta lõpus elu läheb tavaliselt allapoole.
Siiski on ka midagi rõõmustavat: minu veenusking, mis pidi pirtsakas taim olema, hakkab õitsema. Tavalised kuukingad õitsevad kogu aeg. Eks näis, kas mu need teistmoodi orhideed (ma ei suuda nende nime meelde jätta) ka kunagi õitsema hakkavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar