Head uut aastat!

Tuli ära! Suure vihmaga. Ei mäletagi, et 1. jaanuaril niimoodi kallanud oleks. Ilutulestik läks ka niiskuse tõttu aia taha. Eriti õnnetud olid lapsed, sest soovidelatern vettis enne läbi, kui selle küttekeha üldse süttida jõudis ja loomulikult ei tõusnud siis enam midagi õhku. Soovid kärssasid kõik sealsamas lumel. Oh neid pisaraid! Mõnel ei hakanud 2013 küll eriti hästi. Ja need märkused, et oma taskuraha eest ostetud latern ja rahast on nii kahju. Tagantjärgi olen tark - oleks võinud laterna ju vihmavarju all süüdata. Mina pagesin oma ehtsa karusnahaga tuppa peitu, et karv liiga palju kannatada ei saaks. Täna hommikul olid aga käised lokkis. Õhtu möödus televiisori seltsis. Märkamatult oli kell pool neli saanud. Imelik teleprogramm oli. Üldse imelik aastavahetus oli. Vein ei hakanudki pähe. Isegi lõbus ei hakanud. Umbes 2:30 mõtlesin, et ei tohi enam juua. Sisemine vaist ütles, et rooli istudes võiks ikka igatpidi kaine olla. Ja voila - enne kodu puhusid kõik. Ka mina. See oli 17 aasta jooksul esimene kord, kui politsei mind kinni pidas. Esimene mõte oli, et autopaberid on kodus. Teine mõte oli, kas kogu see hulk veini, mille eile sisse kaanisin (teistmoodi ei olnud sellises seltskonnas lihtsalt võimalik olla), on ikka kadunud. Hingasin kergendatult, kui politseinik ütles, et kõik on korras. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei istu kunagi rooli, kui olen alkoholi tarvitanud. Isegi autot ei lähe paremasse kohta parkima. Igatahes pärast käed värisesid ja põsed õhetasid. Ei teagi nüüd, kuidas uue aasta algus selle kõige valguses tulema peaks. Peaksin ma muret tundma või end hoopis turvaliselt tundma? Aasta pärast on vastus sellele küsimusele olemas. ÕNNELIKKU JA RAHULIKKU 2013. AASTAT KÕIGILE!