Nii kuramuse kiire on kogu aeg. Nii kuramuse kehv ilm on kogu aeg. Ja nii kuramuse pime on. Viimasel teemal rääkisin just kommuunikaaslasega ja meie meelest oli Tartus ikka tunduvalt valgem elada. Olen kõigest nii tülpinud, et ma isegi ei nuta enam Emajõge taga. Poleks ka aega, sest see kulub valdavalt korteri remontimise peale. Või vähemalt selleks ettevalmistuste tegemise peale.
Dorisele tuleb ka midagi panustada, sest ta käib nüüd kaks korda nädalas kaheks tunniks lastesõimega harjumas. Mul on meeletud süümepiinad, aga katsun olla tugev. Uni on lapsel kehvemaks muutunud ja ei ole just rõõm näha suurest nutmisest siniste silmaalustega last. Kasvataja, pardon - nüüd on nad ju õpetajad - ei suutnud isegi mu lapse nime meelde jätta. Noh, vanust oli tal kah juba üksjagu, aga seda enam võiks tal olla kogemusi ja vilumust.
Täna käisime Dorisega raeplatsil jõululaadal. Puhtjuhuslikult hakkasin rääkima "vorstikesed otse Saksamaalt" maaletoojaga ehk siis pesuehtsa saksa papiga. Viimane hakkas mu tütrele nii õudsalt meeldima, et tahtis ainult papi süles olla. Ja vorst maitses lapsele ka väga. Sellised mõnusad hetked teevad tuju kohe heaks. Selliseid hetki võiks olla veidi rohkem, aga mitte liiga palju. Siis polekski elul nagu midagi viga.