Masendav.
Käisin nädalavahetusel Tartus. On ikka väike koht küll. Kui rongist maha astud ja kohe vana tuttavaga kokku põrkad, siis on ju väike koht.
Reedel ei olnud mul mingit tunnet. Võibolla hilisõhtul oli vaid vargatunne, kui oma eelmise korteri ümbruses luusisin, akendest sisse vahtisin ja korra ka majas sees käisin. Keldris. Kaugemale ei julgenud seekord veel minna.
Laupäevaks oli aga kogu nukrus jälle kohal ja silmad läksid mitu korda vesiseks. Ja ma ei saa aru inimestest, kes ei saa aru, mida ma tunnen. Tegelikult on ikka vahe küll, kus vananeda.
Aga Tallinna-rindel on lood nüüd sellised, et köögimööbel on väidetavalt valmis. Aga minul on remont endiselt tegemata. Üleeile olin suures kassiahastuses. See oli see hetk, kui köök nägi kõige jubedam välja ja ilukuur ei olnud veel alanud.
Eile õhtul värvisin seinu. Pimedas seda tööd ikka teha ei saa. Lõpuks oli silme ees kõik nii orants, et ei saanud enam aru, kus algab, kus lõpeb (vana värv oli veidi teine orants). Lisaks veel tunne, et liiga tume orants ning avastus, et majas ei ole ühtegi purki ega muud nõud, kuhu värvised pintslid sisse panna. Kommuunikaaslane ütles selle peale, et söögu ma purk maisi siis ära. No guten Appetit! Ja järjekordne telefon läks. Lõpuks olin tige nagu herilane ja hommik on teadupärast õhtust targem. Ja valgem ka.
Hetkel vaatan värvitud seinu ja ma ei saa aru, kas toon on liiga tume või mitte. Kas osta heledamat värvi ja värvida üle? Ja nagu alati, kui oleks kellegi nõu vaja, siis andjat lihtsalt ei ole. No on ju masendav! Seda enam, et homme hommikuks peab köök valmis olema, aga põrandat ei ole veel, seega pole ka veel liiste ja loomulikult ei ole kardinapuud ka.
Ah...