Selle nädala teisipäeval sai minust ametlikult tallinlane.
Kolmapäeval oleksin peaaegu auto-omanikuks saanud. Leidsin naabermaja ühe ukse eest Honda võtmed. Seekord sai omanik oma maasturivõtmed siiski kätte. Järgmisel korral saab minust kindlasti ärandaja. Kahjuks autoomanikku minust ei saanud, küll aga mõne mööblitüki, jalanõu, raamatu, riideeseme ja Mon Cheri kommide õnnelik omanik. Püüan oma masendust asjadega leevendada. Ei õnnestu siiski eriti hästi. Nalja saab ostlemise käigus siiski (hea seegi, tõstab natukenegi tuju).
Nii näiteks oli täna Viru keskuses mess fotokaameratele, arvutitele ja muule seesugusele. Üks meesterahvas jagas tasuta rohelisi karbikesi Kaspersky viirusetõrjega. Ma naiivselt küsisin, et kas tõrje kestab terve aasta, mille peale onu muigas ja ütles, et pigem 15 minutit. Kasutusjuhendit lugedes selgus, et karbi sisuks oli ehtne kondoom. Arvutite peal ei soovitatud seda siiski kasutada. Et nüüd siis nimetatakse SEDA ASJA niimoodi.
Tegin Kaubamajas ka jalgade koormustesti. Peaksin soetama endale ainult korraliku toestusega spordijalatseid. Soetasingi siis. Elu kõige kallimad tossud.
Selle nädala tähelepanek on, et Tallinna penskarid ei erine Tartu omadest mitte millegi poolest. Võibolla on ainult veel ülbemad. Vähemalt tundub mulle, et kui vanust on piisavalt sinnakanti, siis arvatakse, et lubatud on kõik. Oh ajad, oh kombed!