Tutkit sulle riidekappi!
Üleeile sain pärast seda, kui imepisikese riidekapi ust poetades kõik riided sealt välja kukkusid ja kui ühte riideeset meeleheitlikult kilekotti toppida püüdsin ja see sealt ikka jälle välja kukkus, ikka päris vihaseks. Ma nimelt olen juba terve kuu oma suurt riidekappi oodanud.
Eile helistati mulle, et kapp saabus ja paigaldajad tulevad seda paigaldama. Tulidki. Ja püüdsidki paigaldada, aga siis selgus tõsiasi, et kapiosad olid valmistatud valede mõõtmetega. Ehk siis kaks mõõtjat mõõtsid eelmisel kuul valesti. Lootus saada sel nädalavahetusel lõpuks kõik riided kilekottidest kappi ning elamine peaaegu korda luhtus.
See ei ole ka muidugi üldse mitte tore, et pean nüüd jälle ootama. Veebruari keskpaigani.
Ausalt öeldes hakkab mul juba kõrini saama selle riigi elanike suhtumisest. Tööd tehakse ülilohakalt, ollakse õelad ja ebaviisakad. Palka nõutakse üle mõistuse kõrget ja kulud on ka üle mõistuse kõrged. Igaüks tahab teiste arvelt ju teenida.
Ma parem ei hakka oma uuele köögimööblile praegu mõtlema, aga ega ma sedagi ilma viperusteta paika ei saa. Olen selles täiesti veendunud.
Eks ma elan siis kottide-kastide otsas edasi.