Jõulud on selleks aastaks peaaegu läbi. Õnneks. Rohkem lõunaid kolleegidega ja pereringis ei suudaks ma vastu pidada. Rohkem kingitusi ei tahaks ise teha ega ka saada. Stressi tekitab kogu see kupatus. Lausa haigeks teeb. Sõna otseses mõttes. 23. detsembri õhtuks oli mul palavik 39,3. Veel samal hommikul, kui magamistuppa viimaseid tapeeditükke seina kleepisin, oli kõigest hääl ära. Loodan, et tegemist on viirusega, mitte millegi tõsisemaga.
See aasta erineb teistest selle poolest, et meil on päris oma jõulukuusk. Esimene päris oma. Kahjuks ei tea ma, kas see lõhnab, sest lisaks palavikule ja köhale on mul ka nohu. Aga õnneks ma näen veel. Või õigemini ei näe ka hästi, sest Mimmu sai minu prillid kätte ja keeras nendelt sanga küljest. Lõhkus ikka korralikult ära, nii et enam parandada ei saa. Juba teised prillid kahe kuu jooksul. Tuleb jälle läätsedega solberdama hakata.