Kui ma nüüd päris aus olen, siis eelmine nädal võttis mind ikka totaalselt läbi. Kogu see sünnipäeva ettevalmistamine ja kingituste otsimine. Hullem veel, kui täiskasvanule sama ürituse organiseerimine. Kokkuvõttes oli Dorise sünnipäev ilus ja meeldejääv. Ta puhus isegi põlevad tordiküünlad ära. Jah, laps kasvab. Ja mina vananen. Põhiliselt tunnen ma seda oma füüsisest, sest võhma enam ei jagu. Trepist annab ikka üles-alla minna, sest liigesed valutavad. Oma süü võib muidugi olla ka kergel ülekaalul, sest vanusega seoses ainevahetus juba aeglustub, aga isu on mul endiselt hea. Seda soodustab ka stress, mida minu ellu ikka parajalt jagub.
Homme tuleb riidekapp. Teise ringiga. Kahjuks ma ise ei näe, kuidas selle püstitamine seekord õnnestub. Või siis ebaõnnestub. Eks homme ole näha. Ja kui hästi läheb, siis vaba riigi 90. sünnipäevaks saab üks tuba lõpuks ometi korda.