Maasikahooaeg hakkab selleks aastaks läbi saama. Saatnud on seda rohked skandaalid: küll müüakse pritsitud maasikaid, küll müüakse võõramaiseid eestimaiste pähe. Ei julgegi enam turult midagi osta, sest produktid võivad olla kahtlase päritoluga.
Eelmisel nädalal ostsin Balti jaama turult maasikaid. Ilusad, suured, magusad. Müüja vandus, käsi rinnal, et ei ole Saksamaa maasikad, on aus Eesti kaup. Mulle piisas ühest ampsust, kui sain aru, et need on pritsitud. Suhu jäi kilene keemiamaitse.
Või kukeseened. Ostsin neid ka. Ei saanud kohe ära teha, seisid taldrikul terve nädala külmkapis. Ja nendega ei juhtunud mitte midagi! Ei läinud lödiks, ei läinud hallitama, ei närbunud. Need ei saanud küll kodumaised olla. Kuskilt Ukrainast toodud, kiiritust täis.
Toidu puhtuses saad olla kindel vaid siis, kui ise seda kasvatad. Minul aiamaad ei ole. Selliseid tuttavaid ka ei ole, kes mulle midagi annaksid või müüksid. Olengi päris üksi siin maailmas...
Ajasin täna terve pere maasikatallu talveks maasikaid korjama. Vähemalt on teada, et Eestist. Kommuunikaaslane püüdis mulle küll korduvalt selgeks teha, et ikka Poola maasikaid korjame, aga ma ei läinud õnge. Hea, et kellelgi veel huumorimeel säilinud on. Ise vaevlen masenduse käes.
Leidsin maasikavagude vahelt ka kolleegi, aga ta oli pigem istanduse ülevaataja või midagi taolist. Küll on kurb, kui puhkuse ajal peab tööd tegema, et paremini ots-otsaga kokku tuleks.
Nüüd pean langetama sajandi otsuse: külma, keeta või toormoosiks. Või kõike kolme. Ostsin poest suhkrut ja kassapidaja, kes tegelikult on vahetuse ülem, küsis, kas ma olen külmetunud. Ju siis viis tundi korjamist mõjub laastavalt. Naljakas, tegelikult ju täiesti võõras inimene, aga kuna see mu kodulähedane supermarket, ju siis omaks saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar