Mulgitrip

Käisin Mulgimaal. Minu isapoolsed juured on ainult seal ja emapoolsed osaliselt. Ehk siis olen vere järgi peaagu puhas mulk. Loomulikult olen ma selle üle uhke. Võinuks minna aga hoopis kehvemini ja ma kirjutaksin praegu hoopis läti keeles ja Lätimaal. Kui piiri oleks 5 kilomeetrit nihutatud.
See selleks. Mul on kombeks lasta alati, kui Mulgimaale sisenen (ükskõik kustpoolt) ja väljun (ka ükskõik kustpoolt) auto signaali. Ei teagi, kaua seda teinud olen, aga traditsiooniks võib seda kindlalt pidada.
Käisin emaga ka Viljandis. Viljandi, muide, ei ole Mulgimaa. Viljandiga on mul mingi oma seos ning kuna seal kogu aeg ebameeldivaid asju juhtub, siis on mul raske seda linna armastada. Need on pigem küll sellised ühisköögi kraaklemised, aga tjah...
Täna ka juhtus. Jäin Leola maja uste vahele kinni. Nagu ühes prantsuse filmis - keskealiste naiste peale automaatuksed ei reageeri - need ei avane. Minuga juhtus veel hullem: jäin nende vahele kinni ja õnnetuseks oma haige vasaku õlaga. Majas asuvas Meie kaupluses ei teadnud müüjad, kelle poole ma võiksin pretensiooni esitamiseks pöörduda. Võõras mure. Ega nende õlg valuta. Saangi nüüd mõnda aega ühe käega koristada.
Nii et kes Viljandis Leola majja juhtub, olge välisustega ettevaatlik. Kui kehvasti läheb, võite nende vahele päris pikaks ajaks kinni jääda.
Käisin vaatasin oma vanaema talukoha üle. Ma ei suutnud õiget teeotsa kohe üles leidagi. Kus vanasti oli mets, oli nüüd raiesmik. Vanasti oli liivatee, millel vaskussid peesitasid. Nüüd on sügavate kraavidega palistatud kruusatee. Metsmaasikatest polnud jälgegi.
32 aastat on teinud oma töö. Vanast talumajast ei olnud mitte midagi järel. Kaevukoha järgi tuvastasin mõned maja palgitükid. Õigemini ma polnud kindel, et see oli kaev. Aga välikäimla, saklsased nimetavad seda Plumpskloks ja nemad väidetavalt meile vetsukultuuri tõid, oli alles. Siis loksus natuke paika, kus mis varem oli. Nüüd on seal täielik tühjus. Minus on ka tühjus. Kõik mu lapsepõlve suved möödusid seal parmude, sääskede, Muri ja tema kirpude seltsis. Hea moodus lapsest lahti saada.
Tõrvas istusime korra Läti saatkonnas maha. Ei tea, kas see oli mulgi ihnus, aga ma pole kunagi nii väikesest klassist lattet joonud. Ah, mida ma vingun. Tegelikult oli selle latte maitse väga hea ja see ei olnud ka leige, nagu tihti juhtub. Pitsa maitses kaasteelistele ka. Mis seal ikka kurta.
Tõrva sugulaste juurde seekord ei läinud. Nad on mul veel ainsad, kellega suhtlen. Kahju, sest vanaisal oli palju vendi ja mõned õed ja sugulasi on palju. Millegipärast suhtleme ainult kahe perekonnaga. Üliarmsad inimesed. Üliarmsas linnakeses.
Vaatasime esimest korda ka Helme kiriku varemed üle. Kahju, et sellest vaid seinad alles. Minu esivanemad, kaasaarvatud isa, on selles kirikus ristitud.
Kui juba seiklemiseks läks, otsustasime minna ka isapoolse esiema mõisa vaatama. Holdre mõisas toimetasid kaks kohalikku ehitusmeest. Küsisime luba mõisaaias kõndimiseks ning võisime isegi pilgu korraks sisse heita.
Teadsid täpselt, kus minu esiema elas ning kus talu asus. Ala-Kiini talu. Mõisa läheduses asub praegu imeilusa maakividest aida vastas üks kolerohelist värvi maja, milles elab kuri-kuri mees, kes ei saa olla kohalik, sest ma pole Helme kihelkonnas mitte kunagi mitte ühtegi paha inimest kohanud. Tema seda aga oli.
Kui uurisin, kas ta teab, kus Ala-Kiini talu asub, hakkas ta kohe meie kohta mingeid vandenõuteooriaid välja mõtlema ning mu autot pildistama. Ju siis olen kahtlane tüüp. Sest see on ju nii imelik, et soovid puhtast uudishimust teada, kus su esivanemad elasid. Äkki elasidki samas talus ning pidevast joomisest paistes näoga mehel nüüd junn jahe. Hoopis mul tekkis kahtlus, millega ta tegeleb, et nii sapsu sattus? Kuidas saab üks inimene üldse elada, kui ta kõikides inimestes potentsiaalseid vaenlasi näeb? Täiega kummaline tüüp.
Seadsime Holdrest end kodu poole. Karksi-Nuia on täiesti üles kaevatud ning ümbersõidud kehvasti märgistatud. Aga nina juhtis mind õnneks õiges suunas. Vahepõikena vaatasime üle ka Õisu mõisa. Jutud selle mõisa korda tegemisest mingite Viljandi ärimeeste poolt on kergelt liialdatud. Hooned on küll kenasti punaste katuste alla saanud, ent näevad ikka väga räsitud välja. Samuti ei teeks paha mõisa peahoone aknaid pesta.
Keset Eestit tuli õudne Põhjaka mõisa saia isu. Kell oli juba üle 21 ja restoran suleti kell 20, aga seal oli nii kena naisterahvas, kes mulle ikkagi saia müüs. Ei ole headus veel Eestimaalt kadunud.
Terve reisi kestel trehvasin kulli. Pole elu sees seda lindu nii lähedalt näinud kui täna. Nägin ka ühte kurepõldu. Sõna otseses mõttes oli põld kurgi täis. Vilja sees nägin sel samal põllul ka rebast. Ning ühte rebast veel. Väga lahedas poosis. On alanud loomabeebide teele jooksmise aeg.
Kui mõni inimene tunneb muret putukate vähesuse pärast, sest autode aknaklaasid jäävad sõites puhtaks, siis mina tunnen muret hoopis väheste lehmakarjade pärast. Nägin täna täpselt ühte lehmakarja. Kas see tähendab, et piim, mida poes müüakse, tehakse näiteks Poola piimapulbrist?
Selline päev siis täna.