Seekordne pidu läbi. Õiget laulupeotunnet ei tekkinudki. Lõpuni. Võib-olla oli see tingitud tantsupeost. Sealt sain tõelise elamuse. Aga ega ma ei kurda. Tegelikult oli ju ilus.
Lugesin ajalehest, kuidas noored koorijuhiks saada ei soovi. Ma tahaksin nüüd natuke muusikute arvel kriitikat avaldada. Tegelikult tundub mulle, et muusikud on selles ise süüdi, et pealekasv kiratsema kipub. On jäänud mulje, et muusikute ringkond on väga suletud ringkond. Kui sa ei ole sündinud "õigesse" perekonda, siis on väga raske end tõestada ning läbi lüüa. Onupojapoliitikat kohtab kõikjal: koorides, muusikakoolides, orkestrites. Ninad kõigil püsti.
Mõned aastad tagasi, kui ühe andeka viiuldajaga veidi pikemat aega kokku puutusin, pidin pikali kukkuma, kui ta rääkis viiuldajate olelusvõitlusest ning viiuliõpetajate omavahelistest kaklustest. Poleks iial uskunud. Ent mu tutvusringkonnas tuli ette olukord, kus Nõmme muusikakooli viiuliõpetajad Eespere ja Šleifer seda tõestasid. Need kaks olid arvamusel, et õpilase pillimängu ja kooli õppeedukuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi ning õpilasel eriala-aastahindega "viis" ei ole muusikakooli asja. Nonoh. Ma võiksin siinkohal oma pikaagse muusikutega kokkupuute põhjal öelda, et nad võivad olla küll üliarmsad ja toredad inimesed, aga teravad pliiatsid nad küll ei ole. Ju siis neil kahel oli vaja "õigesse" perekonda sündinule kohta teha, sest ega õpetajategi töövõime kummist ole.
Tulles tagasi artikli juurde. Kui nüüd koorijuhtidest napib, tasub muusikutel oma sigivuse peale mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar