Kuidagi on sellel aastal juhtunud nii, et olen sattunud suvelavastuste esietendustele. Täna "Eesti jumalad" Vargamäel.
Nägin eile telekast näidendi kohta väikest lõiku ja see, mida nägin, pani kõhklevalt suhtuma. Tegelikult on pärast nägemist ka päris segased mõtted. Tunnistan ausalt, et ei saanud aru. Kohati oli väga hea, oli õnnestunud kohti. Samas oli ka kohti, mis panid õlgu kehitama. Kui tahta, võib mõelda nii ja võib mõelda naa. Võib mõelda, võib filosofeerida, võib argumenteerida. Kuni argumendid on otsas.
Põrgukoerad olid head.
Laeva toomine meeldis. See oli nii maitsetu, et mõjus lõpuks suisa ilusalt. Võis vabalt olla Kalevipoja "Lennuk".
Lõik, mida telekast nägin ning mille põhjal eelarvamused sain, oli tegelikult näidendi parim osa. Kepiga vehkimine meenutab nii tõetruult eestlaste tõmblemist.
Meie Eesti, kes... idee oli hea, aga läks lappama.
Mõned üksikud mõtted olid veel head, aga üldjoontes olid ambitsioonid suuremad kui tulemus.
Ühtki säravat näitlejatööd ei olnud. Ega neile ei antud võimalust ka. Maarja Mitt oli ilus.
Imelikes riietes tegelased, kelle funktsioonist ma lõpuni aru ei saanudki, meenutasid kohati teletupse, kohati päkapikke. Või olid need hoopis rahvariietes jüngrid? Tõesti ei saanud aru.
Kriitikud äkki said.
Ja kas üldse peabki kogu aeg tõde ja õigust taga otsima. Mõnikord võib ju lihtsalt päikesepaistelist suveõhtut ja kaunist loodust nautida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar