Lugesin hiljuti mingit internetiväljaande artiklit Kaljulaiu kohta ja inimeste kommentaare selle juurde. Keegi kirjutas, et praegune Eesti on Hirmu_Eesti. Inimesed tunnevad hirmu argipäeva ees. Tuntakse hirmu, kas ollakse kõige parem, kas saadakse piisavalt hästi hakkama, kas tööd jätkub või lastakse päevapealt, ette teatamata lahti, kas jõutakse kodulaenu ja autoliisingut maksta. Tuntakse hirmu, kas homme on leib laual.
See kommentaar läks mulle väga hinge. Mitu päeva on mõtted Hirmu-Eesti ümber tiirelnud. Kuigi ma ei tohiks hirmu tunda, sest töökoht peaks kindel olema, on endal pidev hirm homse päeva suhtes. Hirm tuleb minevikust, kui mul oligi väga raske ning toona kogetut ei soovi enam kunagi oma ellu.
Kuniks kodulaen kägistab, ei ole võimalikeks halbadeks päevadeks väga nagu midagi kõrvale ka panna. On teatud asjad, millest ma ei ole nõus loobuma. Raamatud näiteks. Või teater. Süüa tahaks ka normaalselt. Samas ei tunne ma alkoholi ja tubaka järgi mingit vajadust. Ometi elan palgapäevast palgapäevani.
Kes süüdi on? Eks igaüks on ise oma saatuse sepp ja õnne valaja, ent tegelikult tahaks väga poliitikute peale ka näpuga näidata. Eesti riik ei ole oma rahva jaoks alati hea peremees olnud. Nii mõnegi maksuga on oma riigi inimestele karuteene tehtud. Ning et Skandinaavia pankadel lastakse eestlasi röövida, on ka riigimeeste süü.
Jälle hakkasin vinguma, aga vinguma peab - see on edasiviiv jõud, nagu ühel koolitusel mulle õpetati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar