Sõitsin täna jälle ühistranspordiga. Lauluväljakult kesklinna. Loomulikult soovis proovijärgselt rohkem kui 10 inimest bussi peale mahtuda. Mina sain probleemideta siseneda ja seadsin end nii, et minu kõrvale veel keegi mahuks. Esiuksest pressis end sisse hunnik noorukeid, kes ei saanud selles tropis end kindlasti mugavalt tunda. Minust veidi eemal seisis üks blond tütarlaps, nii kahekümne kanti, kes oleks saanud troppi hajutada, kui oleks suvatsenud sammukese edasi astuda. Tegin talle sellise ettepaneku. Selle peale näitas ta enda kõrval tühja kohta ja ütles, et siia saab seista. Ise ei liikunud sammukestki. Tule taevas appi!
Või eile. Sõitsin jalgrattaga Kalevi staadioni Ida väravast mööda, et oma jalgratas Lääne väravasse parkida. Selle asemel, et oleksin saanud Lääne väravast sisse, suunas turvatibi, nii kahekümne kanti, mind sujuvalt Ida väravasse tagasi. Täna sama lugu. Soovisin siseneda Lääne väravast, aga seal oli nii kuri turvatüüp, nii kahekümne kanti, et otsustasin vabatahtlikult Ida väravasse minna. Ju siis Lääne väravas pididki töötama väikesed inimesed, kes tobedaid reegleid välja mõtlesid, et end suuremana tunda. Ida väravas olid seevastu väga meeldivad inimesed.
Õnneks kaks Eesti politseinikku, nii kahekümne kanti, kes Olümpia hotellist üle tee olukorda kontrollisid, olid viisakad ja abivalmid. Selliseid inimesi võiks Eestis rohkem olla - tähelepanelikke, mõistvaid, mõtlemisvõimelisi.
Minu arm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar