Täna öösel ei saanud jälle magada. Kui Goethe janunes valguse järele, siis minul on pidevalt õhust puudus, mis omakorda soodustab hapnikupuuduse tekkimist. Viimasest tingituna nägin terve öö Feifferi "Karmuella-Armuella"-sarnaseid unenägusid. Need olid väga kurnavad.
Tagatipuks krahmasime kommuunikaaslasega hommikul kogemata ühest vanalinna korterist, kus raamatuid ostmas käisime, võõra telefoni kaasa. Jõudsime vahepeal isegi rannas ja paaris poes käia. Alles siis märkasime, et võõras telefon autos. Nii piinlik oli. Nüüd on telefon ikka õiges kohas tagasi. Magamatus ja kuumus hakkab ajudele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar