Täna tuli kurb uudis, et inimkond on selleaastased ressursid ära kasutanud ning edasi elame juba järgmise aasta arvelt võlgu. Ma loodan väga, et ei mina ega minu järglased pea tulevikus näiteks puhta veeta kõrbealadel elama. Hispaanlased on veepuuduses, sama ähvardab ka poolakaid.
Ega ma mingi eriline keskkonnaingel ole kunagi olnud, ent hambaid pesen voolava veeta, tuled ei sira terves korteris. Väikestviisi üritan ka prügi sorteerida. Paberit olen kogu aeg sorteerinud, talvest on ka biojäätmetele oma ämber. Viimast tekib uskumatult palju. Pandipudeleid olen alati automaati viinud. Sorteeriks enamgi veel, kui vaid kontenereid läheduses oleks. Ekstra Pääskülla nüüd ka sõitma ei hakka.
Samas suurendab minu ökoloogilist jalajälge kõvasti lendamine. Isikliku jalajälje suurust saab mõõta siin. Ametialaselt on vaja mõned korrad aastas ikka reisida. Tegelikult tahaks maailma ka avastada, ent seda pole väga teinud. Ühistranspordi asemel käin tööl autoga, sest ma ei saa hiljaks jäämisega riskida ning Tallinna ühistranspordile ei saa kahjuks kindel olla. Ka ei ole trammid-trollid tegelikult keskkonnasõbralikud, sest Eestis toodetakse elektrit endiselt põlevkivist. See ei ole aga jätkusuutlik ja loodussõbralik.
Telekas rääkis üks noormees, kes ei ole elu Nõukogude Liidus näinud, et mitukümmend aastat tagasi said ka inimesed elatud ja ei olnud üldse vaesed. Selline mulje jäi, nagu oleks ta Lääne-Saksamaalt saabunud, sest seal oli toona tõesti hea elada. Made in Germany oli kvaliteedi sümbol. Seda ei saa kahjuks Made in China kohta öelda. Ma tarbiksin ka vähem, kui asjad ei läheks katki. Ostsin kolm kuud tagasi tossud, mis peavad maksimaalselt vastu veel kolm kuud. Need lagunevad lihtsalt jalga ära. Polnud üldse odavad - ikka tuntud firma omad. Omal ajal tõi õde mulle Soomest tossud. Kandsin neid ikka mitu aastat, enne kui üldse mingid kulumismärgid tekkisid. Pigem muutus mood ning ma ei tahtnud aegunud välja näha.
Kodumasinad ei pea vastu. Toit on pakitud plastikusse. Hooajakaupu enam ei ole, sest neid on võimalik terve aasta jooksul osta. Terve elu ongi tarbimisele üles ehitatud. Heaoluühiskond. Mõnulemise ühiskond.
Mul venelaste seas väga palju tuttavaid ei ole, aga kui rääkisin kevadel ühele venelasest tuttavale, mida Iru elektrijaamas tehakse (tegelikult olen arvamusel, et pigem toodetagu prügist siis toasooja ja sooja vett - õhusaastet selle tulemusena peaaegu ei tekigi- kui et plastik maandub meres) ja pärast seal nähtut ei tahaks üldse enam prügi toota, teatas ta, et tema peres ei sorteerita üldse prügi. Kas tõesti esineb kultuurilisi erinevusi?
Aga jah, minus on toimunud viimase aasta jooksul mingi krõks ja mõtlen tihti, kuidas saaksin oma planeeti säästa. Teist planeeti meil ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar