Intuitiivne toitumine

Mõned kuud tagasi sattus Facebookis minu lehele sakslase dr. Mareike Awe postitus, kus ta kõneles oma kehakaaluprobleemidest ning huvitavast nähtusest nimega intuitiivne toitumine, mis teda aitas ning mille tulemusena on ta nüüd muuhulgas doktorikraadiga toitumisnõustaja. Tundus huvitav. Ostsin endale raamatu.
Sain täna intuitiivse toitumise raamatu loetud.
Tõesti huvitav toitumisteooria. Selle toitumisviisi põhimõtteks on, et kaalud tuleb kappi luku taha panna, kõik dieedid tuleb unustada ning kuulata tuleb kõhutunnet. Dieedid on keha kurnamine ja piinamine ja ükski endast lugu pidav inimene oma kehale nii ei teeks. Pole vaja, et mingi dieet saaks nii sinu keha kui vaimu üle kontrolli.
Intuitiivse toitumisega peaks inimene sööma siis, kui tunneb näljatunnet. Keeruline on siis, kui inimene on dieetide ja söömishäirete tõttu kaotanud võime nälga tunda. Mina ei ole otseselt ühtegi dieeti pidanud, aga mul on nälja tundmisega probleeme. Samuti ei saa ma aru, millal mu kõht täis on.
Intuitiivne toitumine pakub lahenduseks, et siis tuleb toituda iga kolme tunni tagant. Ja küll see täiskõhutunne ka ükskord tuleb.
Kõhutunde järgi tuleb toit valida. Tuleb keha kuulata, mille järgi parasjagu isutab. Peamine on süües toitu nautida. Mõelda selle tekstuurile, maitsele, temperatuurile, aroomile, välimusele.
Ükski toiduaine ei ole keelatud. Siiski on alguses soovitav mõelda välja nt. 10 toiduainet, mis eriti maitsevad ja neid süüa. Ajaga pikeneb ka lemmikute nimekiri. Süüa tuleb piisavalt, et kehal oleks, millega mootorit korras hoida. Mulle meeldis väga võrdlus, kuidas inimesed kord aastas autoga teeninduses käivad, aga enda kehale ei pööra tihti tähelepanu.
Ja nüüd tuleb minu lemmikosa: SÜÜA TULEB MÕTTEGA, ET SEE EI OLE VIIMANE SÖÖGIKORD: Homme saab ka süüa. Korralikult laua taga süües, toitu piisavalt uudistades, tuleb tajuda ära hetk, kui toit ei valmista enam naudingut. Siis on aeg teha viimane amps ja edasi sööma ei pea.
Seltskonnaga sööma minnes on tähelepanu toidult kergem kaduma. Valvsust ei tasu siiski kaotada ning mõelda tuleb, et keegi ei söö toitu eest ära. Tajudes viimase ampsu hetke, ei pea edasi sööma. Isegi kui võõrustaja mangub, et natukene kooki veel, tuleb viisakalt ära öelda.
Kui juhtub see, mis ülekaalulistel inimestel ikka juhtub, ehk toimub ülesöömine, siis ei tohi endale mitte mingi hinna eest etteheiteid teha. Tuleb mõelda, et tegelikult oli hea süüa. Söömisega kaasnes hea tunne, naudingu tunne. Muidugi kui just stressist ei sööda. Siis tuleb stressitekitajatega tegeleda ning abi otsida.
Mitte kellelgi ei ole õigust sinu keha kritiseerida. Ja piitspeenikesi ei tasu kadestada, sest tegelikult me ei tea, kuidas nad sellise figuuri on saavutanud, mis vaev ja valu selle taga olla võib.

Lugemine oli huvitav. Meenutas kohati "Prantslannad ei lähe paksuks".  Mireille Guiliano kõik eestikeelsed raamatud on minu lemmikraamatud. Tänu nendele hakkasin söömist ja toiduvalmistamist armastama ja nautima. Nii peabki jääma.