Härra Kõht

Olen märganud oma mikrorajoonis juba aastaid suviti ühte pidevalt joomavines viibivat keskealist meesterahvast. Esialgu istus ta lähedalasuva Maxima juures pingikesel, õllepudel või -purk pidevalt näpus. Suvest suvesse kasvas ka tema kõht. Umbes nagu Helmut Kohlil - too läks igal suvel dieetlaagrisse, kust naases veel suurema kehakaaluga. Eelmisel suvel hakkas Härra Kõhul lõpuks ka paks kõht pluusi alt välja turritama ja ütlen ausalt, et see ei ole esteetiline vaatepilt.
Hiljuti paigutas linnaosa peaaegu minu maja taha uued pingid. Linnaosa vanem L.L. kiitles veel Facebookis, et need seljatoeta, et noorukid ei saaks õrrel istuda. Mis tal sellest, kes ja kuidas pingil istuvad, sest ega tema selles linnaosas niikuinii ei ela!
Selle pingi on nüüd avastanud Härra Kõht ning et igav lakkuda poleks, on ta endale seltsilisi leidnud, kellega kella kolmeni öösel karjudes maailma parandada. Nii ka täna öösel. Sellise kisa sees pole võimalik magada. Isegi suletud akendest pole kasu.
Mõtlesin juba politseisse helistada, sest mingist hetkest alates peaks ju öörahu ka tagatud olema. Arutasime veel kommuunikaaslasega, kas ümberringi majades on inimestel tõesti närvid nii korrras, et neid ei häiri miski, magavad nad nii sügavalt, et ei kuule või on täielikud lambad, kes kõik vaguralt ära kannatavad. Pigem see viimane. Sest kogemus on näidanud, et naabritel on ükskõik isegi siis, kui koridori kostub suitsuanduri hoiatussignaal, mis ei katke ega katke.
Meil on üks natuke imelik naabrimees, kelle oleme ristinud Vuntsiks. Seda tema kaootilise karvkatte tõttu nina alla. Vunts keetis ükskord kartuleid ja otsustas, et võiks vahepeal kodust ära minna. Ära oli ta tõenäoliselt päris pikalt, sest vesi auras ära ning kartulid hakkasid esiti potis praaduma, siis kõrbema ja tossama, suitsuandur röökima, mis ei häirinud mitte kedagi peale minu. Koputuste peale ust ei avatud, teiselt poolt maja võis avatud köögiaknast näha paksu suitsu. Nii ma tuletõrje kohale kutsusin. Need proovisid ühe autoga, aga ei õnnestunud. Tuli teine auto ja tuletõrjujad said läbi 5. korruse avatud köögiakna ohtliku olukorra lahendatud. Jätsid veel naabrile kelmika kirja. Imekombel leidsid nad Vuntsi korterist tagavaravõtme ning said aumehelikult läbi ukse lahkuda. Vunts ise saabus poolteist tundi hiljem ning ei näinud paanikaks mingit põhjust. "Ega midagi ju niikuinii juhtunud ei oleks!"
Seik seigaks, aga juba toona pani mind inimeste ükskõiksus imestama. Ma ei taha mõelda, mis oleks kõik juhtuda võinud, kui ma poleks reageerinud. Kuna Vunts elab mõned korrused minu korteri kohal, hakkas mul eelkõige hirm oma korteri sisu pärast, mis ehtsa tule kustutamise korral tõenäoliselt kahjustusi oleks saanud. Naabritel oli aga ükskõik.
Tulles tagasi nüüd Härra Kõhu juurde, siis täna öösel jäi politsei taas kord kutsumata. Tõesti viimast korda. Sest isegi laps ei saanud kella kolmeni und.
Millega see Kõht üldse tegeleb, on ka suur mõistatus. Raha näikse tal olevat, sest muidu ei saaks ju kogu aeg vines olla. Samas eeldaks korralik töökoht ka töötamist, aga ta istub 19 tundi ööpäevas pingil. Magab vähe nagu Napoleon. Käe ümber on tal pika rihmaga nahkkotike. Selline, mis kaheksakümnendatel moes oli. Seal ta oma raha hoiabki. Tõenäoliselt. Aga rohkem ma temast midagi ei tea. Igatahes on ta juba jälle platsis.