Selline nälg oli majas vist viimati tudengipõlves.
Tööni oli mõni hetk aega, otsustasin turule minna. Pudi-padi ja Pusale liha. Lihaletis oli järjekord. Kaks raskekaalu kuulvat pensionäri soovisid viilutatud peekonit. Loomulikult oli sellest vähe, mis letis oli, aga viile rohkem ei olnud. Müüja otsis mõned minutid igalt poolt materjali, mida viilutada. Pika otsimise peale leidiski. Braavo! Viilutas päris korraliku koguse, aga ka sellest jäi vanapaarile väheks. Müüja suundus uuesti taharuumi lõikuma. Sealt naasnuna näis kogus lõpuks sobivat. Seejärel hakkas mitte enam esimeses nooruses müüjanna kassatablood tudeerima. Vähemalt minuti vahtis hüpnotiseeriva pilguga. Punaste küüntega penskar leidis rahakotist lõpuks sobiva summa ja läinud nad olidki. Eesostleja soovis õnneks vaid ühte kooti. Mina vaatasin närviliselt kella, sest hakkasin juba tööle hiljaks jääma. Kui enne oli aega üle, siis nüüd oli seda puudu.
Tundub, et mul läks veel hästi, sest Kommuunikaaslane, kes vahepeal juustu ostma läks, sattus seisma venelaste järgi, kes ostsid 100 grammi kaupa erinevaid juuste. 160 euro eest. Juustumüüja oli keskmisest eestlasest jutukam, sest hakkas pajatama, kuidas vanasti käisid vanemad Leningradis kurki müümas, kuidas muidu oleks maja saanud ehitada. Aga vot nüüd käivad venelased meilt juustu ostmas. Aga maja - sellega on pahasti. Vanemad surid ära ja nüüd õved kaklevad maja pärast. Aga kus maal ei kakeldaks?! Igal pool kakeldakse. Pool elulugu jõudis kundele ära rääkida. Kommuunikaaslasele soodustusega juust, müüjale tasuta psühhoteraapia. Väga kasulik äri.
Tööle jäin kolm minutit hiljaks.
Päris poes olen nüüdseks ka käinud. Seis külmikus on tunduvalt parem. Nüüd peab vaid mõtlema, mida süüa teha. Puravikke või kukeseeni. Kartulit või nuudleid. Lihaga või lihata. Miks see toit ikka nii oluline peab olema?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar