Kes samanimelist näidendit näinud on, teab, milles asi. Minu tänane päev nägi enam-vähem samasugune välja. Hommikul hakkas söömine pihta ning lõppes hilisõhtul. Vahepeal tekkis mul küll küsimus, miks me nii teeme. See oli lihtsalt piin.
Võileivad. Kartulipuder kalaga. Kompott. Nuudlid tomatikastmes. Nuudlid küüslaugu ja maitsetaimedega. Nuudlid seentega. Nuudlid juustuga. Kohv. Kohupiimakook. Imemaitsev. Lõpetuseks meie mõistes 13 hõbelusikaga pärjatud restoranis lõhe nuudlitega sidrunikastmes. Alkoholivaba vahuvein. Aga. Ei avaldanud muljet. Kastmel oli kõrvalmaik. Lõhes olid luud. Ning kuna mu magu on viimasel ajal väga tundlik, siis sain kõrvetised kauba peale. Rohud unustasin loomulikult Eestisse. Võtaksin kõik need lusikad restoranilt ära.
Ei taha mõeldagi, mis öösel toimuma hakkab.
Ikkagi. Miks inimesed niimoodi söövad? Miks arvatakse, et armastus käib kõhu kaudu? Söök oleks nagu mingi auhind või kingitus. Ja miks inimesed nii palju alkoholi joovad? See on tegelikult õudne, et igaõhtuses tipsutamises ei nähta probleemi. Alkoholism on selle asja nimi.
Tõesti oleks tahtnud peadpidi vett täis kraanikaussi ronida ning seejärel end broilerimaitseainega kokku määrida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar