Ei, ma ei ole veel nälga surnud. Nii ruttu ei surekski.
Käisin rahvusraamatukogus VAT Teatris "Külmetava kunstniku portreed" vaatamas. Lihtsalt selle pärast, et mulle meeldib Konrad Mägi. Või ka selle pärast, et elustada mälestusi ülikooli ajal nähtud külmetavast kunstnikust.
Kuna lavastus on 32. Keskkooli näiteringi KOKK produkt, siis nägingi etenduses valdavalt kooliteatrit. Publik oli nooremapoolne, selline klassiekskursantide tüüpi.
Kommuunikaaslasega arutasime, et mõned tüpaažid olid valed või võinuks olla nende asemel teised osatäitjad. Konrad oli liiga pikk. Võib-olla oleks Artjom olnud parem Konrad? Mine tea. Mõned (tegelas)kujud mängisid liiga üle ja see häiris.
Ma tahaksin hirmsasti vinguda, sest lubatud 2.20 asemel (mis ei hõlmanud vist 15-minutilist vaheaega) pidin toolil nihelema 3 tundi. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui publiku ajaga vägivaldselt ringi käiakse. Iga minut, mis ajast üle läks, ajas mind närvi. Ma polnud kauemaks jäämisega arvestanud. Tänu sellele läks tükk mu jaoks lohisema. Ühest tantsuetteastest piisanuks. Teisel korral ei olnud enam uudsuse võlu. Ning kas 5 minutit hispaaniakeelset joomingumõla rikastab ikka etendust?
Mu esivanemad pidid mõisnikult ikka väga kõvasti peksa saama. Miks muidu täpsus mulle nii tähtis on?!
Aga ilusaid hetki oli ka. Mart Kivastiku tekst. Muusika. Millal ometi hakatakse kavadesse kirjutama ka etendusel kõlanud muusika andmeid? Täna tekkis mul järjekordselt sama küsimus. Ma ei hakka ju etenduse ajal Shazamis lugusid tuvastama! Pole kindel, et see kõik ära tunnekski. Stseenid muuseumist Mägi loomingu tutvustamisega. Kui sealt aga edasi näideldi, tundus kõik mulle juba üleliigsena. Nagu oleks lõpp maha magatud. Võib-olla olen ma liiga karm, sest tegemist oli siiski ju lapsnäitlejatega. Olen lihtsalt elukutselistega harjunud.
Ühe mõttega etendusest olen aga nõus: KURADI KÜLM ON!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar