Tõsi ta on, et Berliinis toimuvad pidevalt demonstratsioonid. Endiselt. 15. septembril laulis kari inimesi demokraatia auks erinevates keeltes internatsionaalseid hitte. Laulev demonstratsioon. Homme hakkavad koolilapsed keskkonna pärast streikima. Fridays for Future. Valutan väga meie planeedi tuleviku pärast südant ja oleks võinud ehk Starbucksis kohvi joomata jätta, aga ega noored koolist puudumisega maailma ka paremaks ei muuda. Et planeeti päästa, on vaja tarku ja haritud noori. Koolivabad reeded sellele eriti kaasa ei aita. Tänaval plakatitega vehkides asju ei muuda. Aga las proovivad.
Mõtlesin, et seekordsel reisil ei peagi kellegagi saatkonnast kohtuma, aga võta näpust. Puhtjuhuslikult kohtusin Eesti kultuuriatašeega. Vestlesime veidi ja läksime kumbki oma teed. Tegelikult hakkab südamel ju soe, kui maailmas eestlast kohtad. Ja kui see eestlane veel natuke tuttav ka on.
Millega ma ei taha kuidagi leppida ja oli veidi negatiivne üllatus – Berliin on kallimaks muutunud. Jätkuvalt on kohati odavam kui Eestis, aga varsti ei ole tõesti vist enam vahet.
Berliinis on jätkuvalt moes olla vaene. Nii vaene, et poes tehakse märkuseid üüratu söögiisu kohta, kui ostad kolm banaani, 5 viilu leiba, leivale määret ja 200 g vegankotlette. Kaheks päevaks. Tundsin end väga imelikult. Samas ei ole mitte midagi imelikku selles, kui inimene teenib tänaval raha seebimullide puhumisega.
Berliin oli veel räpasem kui eelmisel, üleeelmisel ja üleüleeelmisel korral. See on paratamatus, mis multikultiga kaasneb. Nendes linnaosades on mustem, kus sakslasi vähem. Üleeelmisel aastal sain Neuköllnis kergema šoki ("Mida nad Saksamaaga küll teinud on?!"). Minu mälestustes oli Berliin puhas, saiakeste ja parfüümi järgi lõhnav linn. Ja nüüd siis nii. Petlemm haiseb muidugi hullemini.
Aga see kõik ei kaalu üles seda, mida siia otsima tulin. Kultuuri jagub siin nii palju, et ei jõua ära tarbida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar