Võib-olla peaks praegu tõesti palveid lugema, et tuleks rahulik öö ja uneliivamees ei unustaks mind ära. Ja et hommikul ikka süüa saaks ning et ilm ilus oleks. Mitte et mul vihma vastu midagi oleks, aga unustasin vihmavarju Eestisse. Uut ka osta ei tahaks, sest meil on kodus umbes 7 vihmavarju.
Käisin tööasjus AA-s. Ükski päev ei möödu turvakontrollita. Hullem formaalsus kui Jeruusalemmas Nutumüüri äärde saamisel. Tüütu, kuigi saan selle hädavajalikkusest aru. Toredad olid vaid paternostraliftid. Nii härripoterlikud. Selliseid oleks mu praegusesse ööbimiskohta vaja – jõuaks kiiremini sihtpunkti. Neid treppe on nii palju ja kahjuks ei ole ma pariisitar, kellele trepid elu loomulik osa on.
Põikasin Timeride'ist läbi. Virtuaalne ajareis läbi Berliini. Ka suhteliselt uus asi. Avati möödunud kuul. Idee on tegelikult hea: tutvustatakse kolme inimese elu, nendest võib ühe välja valida ning edasi viiakse külastajad väljavalitud tegelasega virtuaalsele bussituurile DDRi, peas prillid kõrvaklappidega. Ma ei suutnud teksti üldse jälgida, aga püüdsin vähemalt tänavaid vaadelda. Õnnetuseks juhtus see, mida viimati lapsepõlves kogesin – süda läks pahaks. Õhku ei olnud. Üleüldse on Berliinis siseruumides õhuvahetusega probleemne. Kas tõesti ei märgata, et umbne on, et õhk on paks ja oleks aeg ruume tuulutada? Või polegi see neil kombeks ja veres? Kuidas nende mõisnikega ja mõisahoonete tuulutamisega nüüd oligi?
Külm on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar