Lõustaraamat

Miks on nii, et kui on mingid tähtpäevad, muutuvad inimesed igavateks ning postitavad absoluutselt identseid tekste?
14. veebruaril, kui on sõbrapäev, on kõik nii sõbrad-sõbrad. Millegipärast ei tea need sõbrad isegi sinu sünnipäeva, kui seda pole aktiivseks tehtud. Tõeline sõber teaks sünnipäeva ka ilma Facebookita.
Jaanipäeval postitatakse lõkkepilte, õllepilte, sõnajalapilte ja soovitakse "Head Jaanipäeva!" või siis "Head Jaani!" Isegi õigekirja pole aastate jooksul selgeks saadud.
Jõulude ajal hakkavad domineerima kuused. Valged kuused, kunstkuused, nulud, kuldsete ehetega, kirjude munadega, küünaldega, elektriküünaldega.
Siis saabub 24. veebruar ja äkitselt on kogu FB sini-must-valge, rukkilille ja kiluleivaläilane.
Täna on peaaegu kõik mu tuttavad postitanud oma laste pilte koolimaja ees, püsti, kükki, koduhoovis, lilledega, lilledeta, üksi, perega. 1. klassis, juba 4. klassis. Mõelda vaid, üks 7. klassis, teine 2. kursusel! Üks natuke vanem tuttav postitas veidi loomingulisema praepildi, mille poeg talle valmistas. Kooli alguse puhul. Pedagoogid pildistavad saadud lillesülemeid - nagu oleks võistlus, kes rohkem saab. Mõni postitab kohe mitu korda sama sooviga pilti.
Oeh! Inimesed pole mitte ainult materiaalselt vaesed, vaid ka hingelt. Nagu tavatses Kalev Keskküla öelda.
Soovin kõigile toredat uut õppeaastat! Sulle, sulle, sulle, sulle, sulle, sulle, talle, talle, talle, talle, talle, meile, meile, meile, meile, meile, meile, meile, teile, teile, teile, teile, teile, teile, neile, neile, neile, neile, neile, neile, neile...