Nurgakambren

Viil vähekse mia elä emäihun:
pää rinna pää ja jala könksun,
käe jo rusikan ja vägeveste tönksi –

siit pimmest päevä kätte püüden.
Las vaivlep esä viil miu süüden,
las viil miu valu emä oma olla...
Kops õhku täüs, et pästä kisa valla:

KOS MIA OLE? KES? MIS JAOSS? –
mia karjuss üle Arumõtsa raba.
Kuid suu miul kinni korgip tiss.
Ja sõs ma magusaste maga – maga...

Nikolai Baturin, "Sinivald"

Tarvastus tehakse mu meelest midagi väga tänuväärset.

Muuseum seab sisse kirjaniku mälestusnurga Tarvastu muuseumi jõudsid meie hulgast lahkunud kirjanikule Nikolai Baturinile kuulunud kirjutuslaud koos pronksist garnituuri, laualambi ja tooliga. Kirjanik pärandas need esemed Tarvastu muuseumile oma testamendiga. Muuseumi juhataja Aili Anderson rääkis, et nii laud kui lamp on kindlasti tuttavad kirjanikust tehtud fotodel. «Kes Baturini tegemisi jälgis, see tunneb need esemed kindlasti ära,» märkis Anderson. «Kirjaniku järeltulijad tõid need möödunud neljapäeval muuseumile ära, aga see ei ole veel kõik. Muuseumisse on plaanis teha Baturini mälestusnurgake.» Põdranahast suusad Legendi järgi kuulus kirjutuslaud kunagi Tarvastu parunile von Mensenkampffile. Kirjaniku poeg Igor Baturin kinnitas, et tõi isale kuulunud esemed muuseumi katuse alla rõõmuga. «Muuseumi hoidmistingimused on hoopis teisest klassist kui ühes maamajas, mida ehk talvel ei köeta ja kus rotid võivad laual varem või hiljem mõne jala ära süüa,» rääkis Igor Baturin. «Pealegi oli isa soov, et need võiksid olla nähtaval suuremale hulgale inimestele. Meil on väga hea meel, et muuseum oli asjast huvitatud.» Tema kinnitusel renoveeris kirjanik halvas seisukorras kirjutuslaua oma kätega. «Tal oli antiikesemete vastu huvi, see oli tema hobi,» ütles Igor Baturin. «Praegu on vana mööbli restaureerimine laialt levinud, aga see laud sattus isa kätte möödunud sajandi seitsmekümnendate lõpus või kaheksakümnendate alguses. Täpselt ma enam ei mäleta, aga laud vedelenud kusagil Tarvastu pööningul ning ta taastas selle ise.» Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher rääkis, et kollektsiooni lisandub veel kirjaniku kütiaastate varustus ehk laika­nahast kasukas ja läkiläki, põdranahast suusad ja evenkide traditsiooni kohaselt õmmeldud suusasaapad. «Nõnda on muuseumi mälestusnurgas tähistatud nii ta sidemed metsiku loodusega kui kõrgkultuurne eruditsioon,» lausus Vaher. «Plaanis on lisada ta teoste täielik kogu, heli- ja pildinäiteid, kommenteerivaid tekste ja muud säärast.»
Suur au muuseumile
Aili Andersoni sõnul on veel pisut vara rääkida, milline väljapanek täpselt tuleb. «Kõigi esemete kohalejõudmine võtab pealegi aega. Kui ekspositsioon valmis saab, annab see meie muuseumile kindlasti palju avastamist ja tuntust juurde. See on väga suur au, et selline inimene nagu Nikolai Baturin mõtles meie muuseumi peale.» Esialgsete plaanide kohaselt võiks kirjaniku nurgakese avamist oodata juba tänavu. «Vaatame, kuidas jõuame, ja vaatame ka seda, kui palju sinna mahub,» rääkis Igor Baturin. «Igal juhul on juba väga huvitavaid mõtteid tekkinud. Plaanis on lisada interaktiivsust, mis võiks kõnetada eelkõige nooremat põlvkonda.» Nikolai Baturin suri tänavu 16. mail. 1936. aastal Suislepas sündinud Baturini esimene romaan «Leiud kajast» ilmus 1977. aastal. Tema tuntuim romaan «Karu süda» nägi trükivalgust 1989. aastal ning tema viimane romaan «Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse» ilmus 2016. aastal. Viljandis õppinud Baturin elas noorpõlves pärast sõjaväest vabanemist hulk aastaid Siberis ja töötas seal 15 aastat elukutselise jahimehena. «Tema Eesti kirjandusse tehtud panuse täiest suurusest alles hakatakse aru saama – ja õnneks see avastamine sai alguse juba ta eluajal,» rääkis Berk Vaher. «Trende pole ta kunagi tabada pingutanud ega kasulikke salongisõprusi sõlminud. Ta ajas oma rida, rändas oma Avarilmas ja tegeles teemadega, mis püsivad üle inimpõlvede. Ja nii on ta ometi ka endiselt ajakohane – oma mures inimese loodussideme pärast, inimkonna mälu säilimise ja unistuste väärtuse pärast on ta ka XX sajandil kirjutatud teostega XXI sajandi kirjanik.» Vaher loodab, et leidub üha enam keeletundlikke tõlkijaid, tänu kellele saab hakata rääkima Baturini panusest maailmakirjandusse.

Margus Haav, "Sakala"