Ajasin oma ratta välja. Kommuunikaaslane samuti. Et liigutaks end veidi. Osaliselt, et ennetada Kommuunikaaslase süsimusta huumorit stiilis: "Sa oleksid iga kannibali unistus." Teiseks, et austada eilset rahvusvahelist raamatulugemispäeva. Otsustasime minna vanakraamipoodi, kus müüakse ka raamatuid.
Sotsiaalmeedias küsiti: Millist raamatut teie parajasti loete? Ma loen tavaliselt mitut korraga. Hetkel Keskküla, Kaplinskit, Shaffer & Barrowst.
Liikudes tulevad alati teistmoodi mõtted kui lebades. Nii mõtlesin sõites Gavaldale. Tõesti ei saa endiselt aru, mis selle kirjaniku fenomen on. Võib-olla olen valede teoste otsa sattunud. Siis mõtlesin Glattauerile, mis saksa keeles tunduvalt parem kui eesti keeles. Sealt rändasid mõtted edasi "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsile", mis senise lugemise põhjal on hale Glattaueri jäljendus.
Tänaval tuli vastu üks ema lapsevankriga ning antagu mulle andeks, aga kaugelt paistis see ema välja pigem kui isa, kes oli end emaks maskeerinud.
Enne seda nägin automaattanklas kolme tumepruuni aafriklast, kes püüdsid meeleheitlikult tühja taarat bensiiniautomaati sisestada. Hullumaja asub teisel pool!
Lõpuks jõudsime poodi ja midagi ikka leidsime. Muuhulgas ka Gavalda ühe teose (äkki on see see õige), mille loomulikult ostsime, sest see oli nii odav. Kas pole imelik kokkusattumus? Mõned raamatud jäid ikka poodi alles ka veel, kuigi olin neid niisama lapanud ja saanud sealt teadmisi, millega ei ole tegelikult mitte midagi peale hakata. Näiteks mis on heletumedus.
Viimasel ajal oleme antikvaarsete teoste vahelt ka huvitavaid sedeleid leidnud. Nii oli täna ühe raamatu vahel 10-rublane rahakaart Tõnule tekstiga: “Palju õnne sünnipäevaks! Juss perega.” Keegi olis sõjajärgsel ajal ilmunud Tuglast lugedes lahendanud matemaatikat. Siinuse, koosinuse ja tangensi valemid kenasti sedelite peal. Raamat oli veel selline, millel lehti lahti lõigata tuli. Endine omanik oli jutte valikuliselt lugenud. Pooled lehed lahti lõikamata. Oleme leidnud raamatute vahelt ka nõukogudeaegse kõrvasalvi retsepti. Teate küll, selline kollane, mis purgikese külge kleebiti. Siis veel Nõukogude loteriipileti, millega seoses meenub mulle, et kord võitis mu isa lotopiletiga suurema summa rublasid, millel diplomaadikohvriga Tallinnas järel käis. Koju saabus ta svipsis peaga, kohvris Beatlite väljamaised duubelvinüülplaadid. Ju siis käis Viru juures ka. Kui ma ei tundnuks oma isa, oleksin pidanud teda nõukogude spiooniks.
Nüüd olen kutu. Istun oma vaevatud välimusega Poola diivanil. Jõudu pole. Peaks vist preestri kutsuma ja laskma tal pahad vaimud korterist ära ajada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar