Eile õhtul mõtlesin magama minnes, et ei tea, kas uni tuleb. Silme eest vilksatas korra veel Õhtulehe artikkel läbi. Ma ei ole üksi!
Vasak õlg valutas õhtul nii meeletult. Selle sõitis Poolas katki 1995. aasta detsembris bussijuht Vello (?). Arstid kuulutasid toona mind terveks, kuigi õlga ja kätt ei saanud ma liigutada. Osula firma mingit kahjutasu ei maksnud. Keelduti maksmast. Ei rikutud riiete ega tervise eest.
Õlg on sealtmaalt aeg-ajalt muret teinud, aga nüüd olen vana ja annab end ikka väga korralikult tunda. Seesama, millega õnnetuseks Viljandis uste vahele jäin, sest olin nende arvates nähtamatu, olematu, kaalutu, massitu.
Õnneks uni siiski tuli. Isegi unenägu nägin. Mäletan, et olin nooruk ja teiste noortega Saksamaal väga huvitavas kommipoes. Ja siis helises kell. Kommide nägemine unes pidada head tähendama. Loodan.
Külmutuskapp töötab. Sügavkülm on taas külm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar