Kohvikukultuur

Ma pole vist ühelgi suvel nii palju kohvikutes käinud kui sellel aastal. Täna käisime väiksema seltskonnaga Maiasmokas sugulase ärasaatmiskohvil. Koogid maitsesid hästi ja kohv oli ka hea, ent kui kaua pidi ootama, et seda kõike nautida saaks! Kuna otsustasime esimesele korrusele jääda, siis pidime arvestama ka lärmiga, sest kohvisaal ongi vist läbikäiguhooviks mõeldud. Igasuguse kahtluseta ei suutnud teenindajad maiasmokkade tulva hallata.

Nüüd, kodus, arutasime Kommuunikaaslasega, milline kohvik siis Tallinna parim on. Igal pool on puudused. Scheelis on kohv küll must, ent megahead kooki pole saanud. Saiakangis on koogid väga head, ent kohv leigemapoolne. Revalid on ka pigem läbipõikamiseks. Komeet käib kah, aga pole midagi erilist. Kehrwiederis on kohv väga hea, aga atmosfäär...

Lõpuks tõdesime, et Kommuunikaaslase töö juures saab ka väga head lattet. Isegi kuuma, kui eelnevalt on umbes kolm tassi masinast välja lastud. 

Siis mõtlesime Tartu kohvikute peale. Sugulane rääkis, et käis eile Werneris. Ma pigem läheksin Pallase näitusele, kuhu ta kahjuks lõpuks ei jõudnudki, sest istus Werneris. Või läheksin ükskõik kuhu mujale. Maitseasi.

On väga kahju, et teise maailmasõjaga läks kaduma ka selleeelne kohvikutekultuur. Kirjutatud mälestuste põhjal olen millestki heast ja toredast ilma jäänud. Pea kolmekümne aastaga polegi kohvikutemaailma säravat tähte tekkinud. Või pole ma seda lihtsalt veel avastanud...