Kui vanasti kuulus Saksa kultuuriruumis naiste ellu Kinder, Küche ja Kirche, siis mul juhtusid tänasesse päeva ka kolm K-d, aga täiesti juhuslikult.
Lõunaajal käisin kohvikus. Komeedis. Esimest korda elus, sest mind ei ole kunagi sinna tõmmanud, aga kuna kolleeg kutsus kohvile, siis läksin. Mingit wow-elamust ei saanud. Olen elus paremaid ja halvemaid kooke saanud. Ja kohv on kohv. Keskmine kohvik.
Käisin lõpuks ära Kuusi Dokfotokeskuses Robert Doisneau fotonäitusel "Pariisi lood". Mulle meeldis. Mõned fotod kõnetasid rohkem, mõned vähem. Film abistas arusaamisel kõvasti. Kujutan, et kuraatorituuril saaks veel nii mõndagi teada, mida muidu silm ei haara. Pisidetailid loevad. Õppisin seda möödunudaastasel Sittowi näitusel. Käisin ka kolmes muuseumitunnis ning kuraatoritunnis ja iga kord avastasin midagi uut: kärbse sõrmel, peaaegu kustunud härja jne. Parim näitus, mida näinud olen. Seetõttu külastasin seda suisa 12 korda. Soetasin ekstra KUMU aastapileti, et saaks lõputult käia.
Lõpuks käisin ka KUMUs. Kõigepealt üllatas mind, et liikluskorraldust on muudetud. Iga posti küljes oli keelumärk. Siis tuli meelde, et trammipeatuse ja KUMU vahele pannakse juhita bussid käima.
Kõigepealt vaatasin "Sõna saab kunstnik". Kunst on tõesti maitseasi. Mõtlesin, et vaatan Tommy Cashi ja Rick Owensi "Süütud ja neetud" ka üle. Ütlen ausalt, suhtusin sellesse näitusesse väga suure eelarvamusega. Tomas Tammemets on mulle jätnud ikka väga veidra ja kahtlase inimese mulje. Aga see näitus meeldis mulle! Uskumatu! Muigasin iga taiese juures.
Ehk siis tänane päev oli täis kultuuri: kohvikukultuurist kaasaegse kunstini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar