Üldiselt ei peeta oma tervisest rääkimist heaks tooniks. Naljatades tavatsetakse öelda ka et, kahekümnesel kaks häda, kolmekümnesel kolm, neljakümnesel neli ja nii edasi. Minul on hädasid küll kolmekordselt rohkem.
Kõige hullem häda on muidugi peas. Ei näe, ei kuule. Kõrv valutab aeg-ajalt ja pealuu kõmiseb, nagu puhuks juuste all täielik tühjus. Nüüd on lisandunud veel vahelduvad teravad valupisted. Võib-olla olen lihtsalt hull.
Liigume allapoole. Jõuame õlani. Sellest olen varem juba kirjutanud. Oli periood, kui ei saanud vasakut kätt üldse liigutada - see lihtsalt ei liikunud, oli kange. Nüüd liigub, aga on imelik. Eriti hull õhtuti, kui magama lähen. Läbi une tunnen ka valu.
Vasak külg on üldse kehvem. Ei tea, kas olen infarkti või insuldi läbi teinud. Põlv valutab. Mõnikord ka puus. Selline tunne on, nagu üks jalg oleks lühem. Või: kus ta's lühem on, kui teine hoopis pikem on!
Vererõhk on kõrge. Süda läigib. Magu teeb trikke. Selg ühes selgrooga valutab. Käed-jalad surevad.
Eile lisandus mingi kummaline valu parema kanna all. Läbi une tundsin. Väga häiriv oli.
Äkki on veel midagi, aga hetkel ei meenu.
Arsti juurde pole mõtet minna. Too leiab alati, et olen terve kui purikas.
Eks ta tüütu on ja mõtlen pidevalt, kuidas mu tervis küll kõigile nendele hädadele vastu peab. Aga elame veel. Tõuse ja sära!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar