Otsustasin, et kõigest hoolimata võiks Mimmu Tartusse teatrisse "Kadrit" vaatama viia. Piletid soetasime eelmisel nädalal - äkitselt tekkisid lisaetendused, millest ühe aeg ehk täna sobis väga hästi.
Hommikul tegin natuke tööd ja pärastlõunal startisime.
Liiklus oli harukordselt tihe. Nii minnes, kui ka tulles. Polegi sellist autodevoolu kogenud.
Natuke enne Ardut nägin teel siplevat kulli. Oli vaeseke vist autolt löögi saanud ja üritas teelt pääseda. Me helistasime küll 1313 (milline ilus keskaegne telefoninumber), aga kardan, et linnust sõideti üle ja võitlusest elu eest minu silme all ei olnud lõppkokkuvõttes mingit kasu. Tagasiteel ühtegi märki laibast teel ei olnud, aga hing ei anna ikkagi rahu. Ma nägin linnu silmi. Valus.
Tartus olid käigud täpselt plaanitud: raamatupood, kunstimuuseum, linnamuuseum, ERM, teater.
Kunstimuuseumis on 25. augustini/ 27. oktoobrini Pallas 100 näitus. Ma ei tea, mis Tartu Kunstimuuseumis teisiti on kui KUMUs, aga Tartus olen saanud suuremaid kunstielamusi kui Tallinnas (kui Sittow välja arvata). Võib-olla mõjuvad väikesed ruumid intensiivsemalt ja akende olemasolu ehk loomulik päevavalgus annab muuseumile inimväärsemad mõõdud. Või on siis kuraatorid asjalikumad ja maitsekamad. Ei tea. Igatahes oli näitus suurepärane. Vanavanavanavanavanaisa venna pojapojatütre poja tööd said ka üle vaadatud. Oleks mul vaid suuremas koguses raha, soetaksin mõne tema maali. Tegelikult piisaks vaid ühestki. Kui vaatasin sama kunstniku autoprtreed pidin kreepsu saama - sellelt vaatas vastu minu isa koopia.
Sagritsa taieste juures meenusid Enn Põldroosi heietused tõrksatest surnutest. Põldroos oli omal ajal Kunstnike Liidu vastutav sekretär ning pidi siitilmast lahkunud kunstnike mulla alla organiseerimisega tegelema. Nädalase vahega surid Adamson-Eric ja Sagrits, esimese kirst oli liiga lühike ja teise pähe võeti surnukuurist kaasa võõras vanaeit. Ei tahtnud kunstnikud mulla alla minna.
Teatrisse jõudsime väga vara. 45 minutit enne algust, aga tundus, et see oli viimane aeg jõudmiseks. Saime ühed viimased esirea kohad. Väga head kusjuures. Jätkuvalt olen suhtumisega, et teatris tuleb istuda esireas ja kinos viimases.
"Kadrit" on küll kõik minuaealised lugenud, pisaraid valanud ja eks see tükk tekitaski nostalgiat. Sisu ja muusika mõlemad. Kartsin väga Lunge laule, aga polnudki väga hullud. Psühhiaatriakliinik oli lavana ka huvitav lahendus. Natuke räämas maja ju on, aga seda ehedamana ja ajatruumalt mõjus. Kommuunikaaslane heitis kerget pealiskaudsust ette, aga tahaksin talle vastu vaielda. Iseloomustaksin tükki sõnaga "nunnu". Sobiv kogupereetendus, mis pulbitses positiivsusest. Toredad ja tavalised lapsed, kes vallatlesid otse minu nina ees. Kadri osatäitja oli väga tubli. Rikkalik jalgrattakollektsioon pani samuti ahhetama. Vanemuise kaardivägi oma kogemustega sobis. Vanaema oli täitsa tõre. Elsa ema oligi pesuehtne pedagoog. Pedagoog on minu jaoks alati olnud pigem negatiivse alatooniga sõna, mille vastandiks on õpetaja.
Liikumine oli ka tasemel. Ei häirinudki nagu miski. Isegi ilm pidas vastu. Kaks tundi oli täiesti piisav ja ega alaealised kauem tööd ka teha ei tohiks. Hea meel, et ikka vaatamas käisin. Praeguse seisuga on kõik etendused välja müüdud. Päris esimeseks suveetenduste edetabelis "Kadrit" ei paiguta, aga armsa elamuse võrra sain rikkamaks.
Täna ei olnud mul Tartus tunnet, et mina armastasin seda linna rohkem kui see mind. Ei tekkinud korrakski kurba tunnet ja tahtmist tagasi kolida.
Tore oli korraks pealinnast välja saada ning end tuulutada.
Lugesin Oidsalu "Eesti jumalate" arvustust ning mul on hea meel, et ma pole ainuke, kes seda sogaks pidas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar