Käisin korraks poes ja nägin hoovi peal peent tipsi ülipisikese koeraga. Teate küll, sellise kepjate jalgadega, nahkhiire näoga tegelast. Üle tee seisis päevi näinud vanamees, paks kollane kõuts nööri otsas.
Koer hakkas kassi nähes kileda häälega klähvima. Ju siis kujutas ette, et on suur monstrum ja kiisu kardab teda. Nägi kassis mõnusat suutäit. Olgu siinkohal öeldud, et viimane oli esimesest umbes kolm korda suurem. Nurrmasin vaatas peni stoilise rahuga, isegi küüru ei tõmmanud selga.
Mõne hetke pärast oli õues taas rahu maa peal ja kass jätkas tagumikku hööritades ja saba lehvitades oma peremehega jalutamist. Seekord pääses ärasöömisest!
Minu Pusa ei taha jalutada. Ei paelaga, ei paelata. Oletan, et koera nähes jääks ta punnis silmadega vaatama, mis loom see veel on. Või meenuks talle lapsepõlv, kus ta kasuõveks oli taksikoer. Alguses olidki Pusal koerakombed: lakkus käsi, jooksis uksele vastu, liputas saba. Need kombed harjutasime siiski päris kiiresti ära.
Aga kõhetud minikoerad mulle väga ei meeldi. See pole ikka õige asi, kui kass on koerast suurem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar