Käisime täna ikka terve perega näitusel ära. Ootused ei olnud suured, sest selleks oli näitusepind liiga väike. Tahtsin lihtsalt meenutada, kuidas eelmisel sajandil oli.
Esimene koolikott oli, esimene ja teine koolipink ka. Paljud näitusel olnud asjad olid mul vanematekodus olemas, kuigi me ei olnud jõukad. Isegi samasugune riidekapp oli. Pesumasin oli. Küsisin naljaviluks Mimmu käest, mis see olla võiks. Kuulsin kõhklevat "mahlamasinat". Hea, et tal vähemalt fantaasia olemas on. Ma oleksin tema asemel juba siis jäätisemasinat pakkunud.
Elutoa sektsioonis olid ENE/EE-d. Kümnenda numbrini, nagu see enamikes Eesti kodudes siiani on. Meil on mõned ikka rohkem ehk täielik kogu.
Toidupoed olidki tühjad. Vähemalt minu kandis. Ent kui pidutsemiseks läks, oli laud alati lookas. Eks mu vanemad käisid aeg-ajalt Moskvas kaubareisil ka. Isegi mul õnnestus nendega paaril korral kaasas käia. Eesti suitsuvorsti ja Globuse rohelisi herneid toomas. Mina kuulusin täna kuuldu põhjal nende väheste hulka, kes sai nõukaajal banaani maitsta. Otse Moskvast toodud, kust mujalt. Maitsest enamgi veel on meeles, kuidas minibanaanid köögis aknalaual valmisid - rohelistest said kollased. Vedelal kujul banaan ehk banaaniliköör mekkis ka päris hästi...
Kohvipurk tuli tuttav ette. Kohviga oli selline lugu, et hakkasime kodus seda tõeliselt jooma alles siis, kui talongid tulid. Ega Indiast toodud lahustuv kohv eriti ei mekkinud. Ubadest sai ikka parema. Mäletan, kuidas Moskvas kohviube kiloga müüdi. Seisime mitu korda järjekorras. Nii minust kohvisõltlane saigi. Õppisin jooma mustalt, piima ja suhkruta.
Tsiviilõppuste stendi juures meenus küll, kuidas marlist ja vatist (viimast polnud üldse saada, see oli sulaselge raiskamine) maske tegime, koolimaja keldris rivistusime, aga et ma tuumasõda või lennukeid kartnud oleksin, seda ei mäleta. Ju ma keskendusin rohkem nukkudega mängimisele.
Äratundmis- ja heldimishetki ikka oli. Nostalgiat ka. Aga tagasi ma seda aega ei igatse. Koleasjadega aeg oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar