Eile sain töö juures kerge šoki, aga tuleb leppida, et kõik ei ole enam sugugi nii kui varem. Mõttetutest asjadest ja inimestest ei tohi meeleheitlikult kümne küünega kinni hoida. Horoskoop läks seekord ikka täiega täppi, kuigi ma ei usu soolapuhujatesse.
Kommuunikaaslane püüdis mu meeleolu üleval hoida. Rääkisime pallaslastest. Endel Kõksist ja Karin Lutsust. Kuidas esimene pidevatesse sekeldustesse sattus. Näiteks pidi ta korrakaitsjatele selgitama, miks TEMA alasti ühte paljast naismodelli maalis. Et modell oli paljas, sellest saadi veel aru, aga miks kunstnik ka, see tundus kummaline. Kõks tõi põhjenduseks, et Hemingway töötas ka riieteta.
Lutsust rääkisime, kuidas too end peeneks pariislannaks pidas. Iseäranis andvat selleks põhjust tema nina. Majasokul olla ka kena nina... Tema huvi omasooliste isikute vastu oli muidugi ka tähelepanu vääriv.
Mõlema kohta väljaantud raamatud on väga head.
Lõpuks jõudsime jutuga kuidagi aastatetaguse Pallase näituseni, mida me kahjuks ei jõudnudki vaatama. Muuseumisse jõudsime küll, aga kuna autos ootas Kommuunikaaslase kuri ämm ehk minu ema, siis nii palju aega polnud, et taiestele pilk peale heita. Leppida tuli 700-kroonise raamatuga, mida hõlma all peidus autosse transportisime.
Une-eelse vestluse lõpetasime Enn Jaanisoost mõjutatuna. Tegemist on nahkköidete kogujaga. Kohati ületab see kogumismaania mu meelest küll normaalsuse piirid. Milleks on vaja soetada endale 11 identset Wiiralti raamatut ja need nahkköita lasta?! Kommuunikaaslane ütles, et kui ta veel ühe Konrad Mägi raamatu peaks ostma, siis ta sooviks selle köita nii, nagu mõni keskkaegne tegelane, kes lasi pärast oma surma enda nahaga raamatuid köita. Kommuunikaaslase tingimus oli (lubas testamenti ka sisse kirjutada), et sünnimärke ja karvu ei tohi nahalt eemaldada.
Uni oli rahulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar