You give me fever

Kas pole tore viia lasteaeda terve laps ja saada ta õhtul tagasi haigena! Selle kõige juures ei pane mind imestama mitte see, et miks mu laps kogu aeg haigeks jääb, vaid see, kuidas kasvataja ei suvatse helistada isegi siis, kui lapsel on üle 38 palavik. Ohjah, jälle algab kogu raviprotseduur otsast pihta. Antibiootikumide ja saja muu rohuga.

Õnn on nakkav...

Mida rohkem on rõõmsameelseid inimesi teie sõprade-tuttavate seas, seda õnnelikum te olete, sest õnn levib sotsiaalsete võrgustike kaudu nagu nakkushaigus.
Sellisele järeldusele jõudsid California ülikooli ja Harvardi meditsiinikooli teadlased pärast kümneaastast uurimistööd, mille raames analüüsiti ligi 5000 inimese vahelisi suhteid, teatab NewScientist.


See seletab kõik. Pean hakkama vist sõpru välja vahetama.

2. advent



I've always thought life is a candel
or we are candels
God lights us when we're born
& when the flame go's out its over.
And when night comes the candels shine
& they look like stars.

Minul ei ole sellel aastal küll mingit jõulutunnet. Isegi mitte jõulude ootamise tunnet ei ole. Ma arvan, et esimest korda üle kahekümne viie aasta ei põle mul kodus isegi advendiküünlad. Ma pole küll usus ära pööranud, aga tundeid lihtsalt ei ole.
Ainult stress on. Ja haigused. Alates sellest, kui uues kohas tööle hakkasin, olen pidevalt tõbine. Terveks pole vahepeal saanudki. Väidetavalt pidid halbade ülemuste töötajad tihti haiged olema. Millegipärast ma usun sellesse teooriasse. Sest elu on seda ka näidanud.
Kohe-kohe tuleb jõulustress otsa. Jõulud on muutunud negatiivseks kohustuseks. VAJA on teha kingitusi. Isegi siis, kui nende soetamiseks vahendeid ei ole. VAJA on olla rõõmus, positiivne ja hea. Isegi siis, kui elu läheb täitsa allamäge. Ja aasta lõpus elu läheb tavaliselt allapoole.
Siiski on ka midagi rõõmustavat: minu veenusking, mis pidi pirtsakas taim olema, hakkab õitsema. Tavalised kuukingad õitsevad kogu aeg. Eks näis, kas mu need teistmoodi orhideed (ma ei suuda nende nime meelde jätta) ka kunagi õitsema hakkavad.

Eile samal ajal istusin ma ukuteatris ja vaatasin "Mängureid". Kõvasti kiita saanud tükk. Pärast esimest vaatust mõtlesime sõbrannaga, et mille eest küll see kiitus. Pärast teist vaatust enam seda küsimust ei olnud.
Homme lähen Lihulasse. Giidiõppega seoses. Tegelikult tahaksin ma aga üle kõige puhata. Sest liiga palju kultuuri korraga on hirmus väsitav.

Arstiabiga on siin riigis nagu on. Terve aasta ei leidnud ma endale ühtegi perearsti keda mina oleksin tahtnud, sest kõigil olid kohad täis. Saadaval on vaid venelased. Ja mis sa hädaga teed. Võtadki muulase.
Tahtsin täna arsti juurde minna, aga väidetavalt ei ole arstile aegu. Kui küsisin, kuidas tervisetõendi saan, soovitati arsti juurde minna. Kuidas küll, kui aegu ei ole?
Ja siis sain veel viisakalt sõimata ka, et miks ma valvekabinetti ei läinud. 39-kraadise palavikuga jala läbi tuisu? Kiirabi ma ju sellise tühise asja pärast kutsuma ei hakka.
Kas tõesti on meditsiinitöötajad Eesti kõige nipsakamad inimesed?

Mõnikord tundub mulle, et hullude arv linnas on kasvanud. Või juhtuvad kogemata terve linna hullud korraga minu teele, see võimalus on ka olemas. Lihtsalt on mõned sellise päevad.
Täna, kui läksin parajasti Mustpeade majja "Hirmu ja armu vanas Tallinnas" vaatama, tuli Viru tänaval üks Kodukaitse riietuses hull, kes tahtis lumekoristusmasinaga vägikaigast vedama hakata. Sihtis seda olematu püssiga, rind punnis ees, astus julgelt sellele vastu. Lumekoristusmasin oli just kopa lumest tühjaks puistanud ja tahtis sellega hangest uut ampsu haugata, kui seesama hull heitis kopa sisse magama. Kahjuks ei olnud mul aega vaatemängu lõpuni vaadata, sest pidin sinna teisele õigeks ajaks jõudma.
Legendid Tallinnast pakuvad mulle hetkel iseäranis huvi, sest ma käin nüüd giidiõppes. Hobikorras.

Tänasest kultuurielamusest
Käisin Theatrumis "Maarja kuulutamist" vaatamas. Läksin suurte eelarvamustega. Minu jaoks ei ole normaalne, kui kogu Petersonide-klann ühes etenduses üles astub. Arvustused olid igatahes head, näidendid kõik välja müüdud ja pool Eesti kultuurieliiti oli end kohale vedanud (Kivirähk, hunnik näitlejaid ja isegi Pärt). Seega ei saanud see ju nii halb olla.
Pärast esimest vaatust lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühtegi Petersoni etendust vaatama. Tekst oli väga hea, aga seda ei mängitud mu meelest välja. Lisaks kõigele oli mul meeletult külm, aga kirikus peabki ju külm olema. Ja kaks tundi paigalistumist panid küsima, kui kaua see etendus kokku kestab.
Õnneks pakkus keegi Mart rida tagantpoolt vaheajal minu ja kommuunikaaslase kohvi sisse tilga vanakest ja järgnevateks vaatusteks tassi põhja ka veel kena klõmmu. Veri hakkas ringi käima, mul hakkas soojem ja hea oli olla. Väike kilk oli vist isegi peas. Järgmised vaatused olid väga head. Võib vist ikka tulevikus ka Petersone vaatamas käia.
Kodus selgus ka minu kehva enesetunde põhjus - palavik. 39kraadine kehakuumus ei ole hea seisund nii tõsise etenduse vaatamiseks. Isegi katoliiklasele oli see etendus väga intensiivne, mida siis veel tavalisest inimesest tänavalt rääkida. Aga väga hea tükk oli siiski.

Ma nägin täna hommikul inglit. Missiis, et tegemist on kõigest reklaamikampaaniaga, aga väga lahe ingel oli.

Pime
Vastikult pime on jälle. Mulle pole pimedus kunagi meeldinud. Väiksena kartsin kolle, praegu varitsevad pimeduses ohud: narkarid, pätid, mõrtuskad. Pimedus on nende aeg. Vandaalide tegutsemist sain ka mina hiljuti tunda. Õigemini minu auto. Õnneks jäi auto kaubanduslik välimus alles, aga kojameesteta praeguste ilmadega läbi ei saa. Politseisse pole ka mõtet pöörduda, sest nemad ei uuri. Uurivad küll, aga sedapidi, et keda mina kahtlustan ja kas ma nägin, kes tegi. Võibolla Vana Jumal karistab mind, et kirikus ei käi, aga ma ei saa Tallinnas oma lapsega Missal käia. Ei Peeter-Paulis, ei Pirital, sest Doris ei püsi pudelis ka paigal ja siinsed katoliiklased on tema elavast loomust nii häiritud, et saadavad mind kurjade pilkudega. Kui need pilgud tappa võiksid, oleksin surnud. Tartus on lapsed Missa loomulik osa ja see ei häiri kedagi. Mis seal salata, ma ei harju ikka Tallinnaga ära ja hing ihkab Tartusse tagasi. Üleeile juhtusin mõneks tunniks sinna ja soe tunne oli. Ja kurb oli. Tajusin, kuidas ma vananen.
Viljandisse juhtusin ka (panin autole talvepapud alla) ja ma pidin seal hulluks minema - sõita ei saa, kõik sõidavad kolmekümnega. Minul oli iga minut arvel, sest pidin õhtuks koju tagasi jõudma. Ma pole pimedas eriti sõitnud ja väldin seda nii palju kui võimalik. Õnneks oli Tartu-Tallinna maanteel veel üks minusugune argpüks. Argpüksimgi kui mina, sest sõitis suisa kuuekümnega. Ma nii aeglaselt ei julge sõita, sest autopeded pärast kirjutavad kommentaariumides, kuidas "lollid" aeglaselt sõidavad. Aga tagant tulevat "valgusmuusikat" oli küll tüütu kannatada. Tegelikult sain ma oma eessõitjast aru, aga ise ka mõttetult riskima ei hakanud. Eesti liikluskultuuritusest sain aimu alles siis, kui ise tihedamalt sõitma hakkasin. Uuringute järgi arvavad lausa 75% autojuhtidest, et nad on väga head autojuhid.
Otsad kokku ja lapsega tegelema. Tal oli eile kõrge palavik. Jälle.

Rujamast Rujam
Ostsin Vanemuise rockooperi "Ruja" DVD. Hind oli küll üsna krõbe, aga tükki on kõvasti kiidetud ja mis seal salata - oma silm on ikka kuningas. Seda enam, et suvel mina seda etendust vaatama ei jõudnudki.
Vaatasin tüki läbi ja oli kohati ikka väga naljakas. Sergo Varese ja Priit Võigemasti näitlejameisterlikkus on ikka uskumatu. Viimane oli tõesti Rannapist Rannapim. Risto Kübar oli Nõgistona ka väga hea.
Hea investeering kindlasti.

Kas see ongi vabadus, kui vaba ajaga ei oska midagi peale hakata (laps läks üle pika aja jälle sõime ja mul vaheaeg...)?

Tahaksin alustada C.R. Jakobsoni sõnadega näidendist "Koidula veri": "23 aastat. 23 aastat. 23 aastat mitte midagi." Loomulikult väikese mugandusega "kolmele kuule". Aga sellel kõigel on oma põhjus.
Kandideerisin kevadel uude kooli tööle, lihtsas lootuses, et saan paremad tingimused, paremad võimalused, paremad õpilased ja mis seal salata - ka suurema palga. Palk oli tegelik lahkumispõhjus vanast kohast, sest kui koormust ei ole, siis ei ole palka ka. Ma saingi selle koha, aga peale kõrgema palga ei saanud ma sealt midagi. Arvestades seda tööd ja õpilasi, muutub palganumber mulle väikeseks. Sõnatuks teeb mind mu töö. Siiani mõtlen, et see on paha unenägu, mis kohe-kohe lõppeb. Uskumatu.
Õnneks on viimasel ajal eraelu huvitavamaks muutunud. Seda paljuski tänu autole, mille ema mulle eelmisel aastal ostis, millega ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd teisiti lihtsalt ei saa. Praegu ajab see argus mind muidugi naerma, sest pole see pealinna liiklus nii hull sugugi. Külavaheteedel on asi vaat et hullemgi. Täna nägin ma esimest korda põtra umbes 5 meetri kauguselt. Hea on, et ta ümber mõtles, muidu ma siin hetkel arvatavasti ei kirjutaks.
Sel nädalavahetusel käisime oma abikaasaga üle aasta koos Tartus - juuksuris (poole odavam kui Tallinnas), turul (tahtsime teada, palju liha Tartus maksab; loomulikult on odavam). Teatris käisime ka, üle kolme aasta. "Koidula verd" vaatamas. Üle keskmise hea etendus, kuigi venitatult pikk. Arvestades aga seda, et me polnud aastaid kultuuri saanud, on see kindlasti parim tükk, mida viimasel ajal näinud oleme.
Täna hommikul päädis Tartuskäik Missaga oma kodukirikus. Just seda oligi mulle vaja. Tallinnas pole mul kirikus kahjuks mitte kunagi sellist tunnet tekkinud. Võibolla Pirital tekiks, aga sinna ma pole sattunud.
Miski murdus minus. Sain rahu tagasi. Rahu, millest tundsin väga puudust.

Ära anda mees ja laps.
Juba pikemat aega on tunne, et tänu nendele kahele jääb mul isiklik elu elamata. Päevad on üheülbased. Kodu peaks välja nägema nagu Anthea Turneril (viimasel muidugi ei ole mäkerdajat last ja meest), süüa peaks tegema nagu presidendi peakokk ning raha sisse tooma nagu Tiina Mõis.
Masendus tuleb peale, kui vahid peeglist valget pekki. Valge pekk suvel on kõige jubedam asi. Solaariumijutud on toredad küll, aga esiteks ei ole last kuskile panna (randa kaheaastast ka lõõskava päikesega ju ei võta) ja teiseks ei jätku finantse. Ma pole üle aasta juuksuriski käinud, sest lihtsalt raha ei ole. Kulub kõik täitmatute pereliikmete kõhule. Euroopas saavad minu ametivennad 15,64664 korda rohkem palka. Sama töö eest. Hinnad on meil aga samad nagu seal. Head isu, teadagi kellele!
Kogu puhkus on mokas. Vaikselt hakkab tunduma, et elu ka mokas. Et tehtud väga valesid valikuid.

Ega mul eriti millestki kirjutada pole. See on ka põhjuseks, miks harva siia juhtun. Valdavalt algavad ja lõppevad minu mõtted söögiga, vahele mahuvad ka mõned remondiga seotud ideed. Viimasega läheb päris kenasti, esimesega olen täpselt sama kaugel kui eelmisel aastal augustis.
Midagi põnevat võiks juhtuda. Oleks millestki kirjutada.

Armsad asjad teevad tuju heaks. Nägin eile Snelli tiigi ääres pardimammat 14 väikese pardiga. Tahtis tibud vist üle Balti jaama merele viia. Sinnapoole ta nendega igatahes rühkis. Ei tea küll, kui paljud neist suureks kasvavad, sest kajakad ja varesed luurasid neid. Loodame, et võimalikult paljud. Ja pargivahti seal loomulikult ei ole.

Internet võib ajada vihaseks. Õigemini selle puudumine. Internet on siiski valdavalt hea asi. Võid leida vanu kaotatud kontakte ja saada huvitavat infot. Ja siis ei oska selle infoga äkki midagi peale hakata. Mõtlesin täna õhtul, et vaataks, mida minu Saksamaa tuttavate kohta ka kirjutatakse ja hetkel olen saadud infost õnnetu. Kui mitte isegi väheke shokis.
Veetsin ülikooli ajal kolm suve Frangimaal ühes peres, kes pidasid talu. Kuigi nad olid sellised teistmoodi ja ma toona ei suutnud neid täielikult mõista, miks nad imelikud on, on mul nende juures veedetud ajast siiski ülihead mälestused. Nad viisid mind isegi Alpidesse. Sain nende juures eesliga ratsutada ja tänu sellele olen ka eesli seljast kukkunud. Pereisa imestas, kuidas ma autot juhin ja õpetas mind ümber. Tänu temale oskan ma viisakalt autot juhtida ja armastan tagurdamist. Vabaõhuteatris käimisest olen juba kirjutanud. Nemad viisid mind sinna. Ja Bayreuthisse ooperisse ja kuhu kõikjale veel. Andsid mulle kultuuri ühesõnaga nii et tapab.
Vahepeal ma nendega ei suhelnud. Ja täna avastasin, et nad müüvad talu maha ja sõidavad Kanadasse elama. Raske südamega, sest Saksamaal ei ole neil võimalik oma taluloomi vabaduses pidada ja nad ei suuda kõiki oma loomi puuri pista.
Kogu see lugu teeb mind kurvaks. Kui ma nutan endiselt Tartut taga, siis mida tunnevad veel nemad! Ja milliseid elu keerkäike ikka vaja on, et asjadest aru saama hakata. Et kui tore oli tegelikult veeta selliste "imelike" inimeste juures kolm suve. Ja et seda võimalust ei tule mul enam mitte kunagi.

Kommuunikaaslane teatas äsja, et ta sai oma esimese raamatuga maha. Arvan, et see uudis tuli talle endale sama ootamatult nagu mulle. Palju õnne igatahes.
Ma hakkan nüüd Tropetsit vaatama. Et oma prantsusekeele õpinguid kergem taasalustada oleks.

Ma pole kunagi eriline kultuuriinimene olnud, aga sellist kultuuritust pole minu elus varem veel olnud. Ei suuda enam õieti meenutadagi, millal viimati mingit raamatut lugesin. Teatris käisin vist eelmisel sajandil. Nii palju saan kultuurist osa, kui seda ümbritsevast minusse surutakse. Mõnikord tulevad mõned asjad isegi tuttavad ette. Näiteks täna kuulsin telekast OPi-reklaamis Taskuteatri ümberpööratud tsitaati. Sääritsa ja sporditeemaliste postitusest. Mulle avaldas see samuti muljet ja tore, et Sinijärv end asjadega kursis hoiab. Väga tubli, Taskuteater!
Oma ellu tahaks küll rohkem vaba aega. Et endale meeldivate asjadega tegelda saaks. Muidu kulub kõik aeg söögile mõeldes. Ja siis jälle kaalule mõeldes. Täna pidi muide ülemaaimne dieedivastane päev olema. Kui ma ikka õigesti aru sain. Aga ju ma ikka sain.

Lapsevanemana tunnen aeg-ajalt kohustust küsida oma võsukeselt, kas ta väikest õde või venda ka soovib. Täna küsisin jälle. Vastuseks sain "Väike mänd", mis võis vabalt olla ka väike vend ja "Oma jope". Päris nii ta just ka ei öelnud, aga "oma jope" kõlab palju vaimukamalt kui lihtsalt jope. Kurejutud jäävad siiski ainult kurejuttudeks. Seda tänu ka uuele töölepinguseadusele. Ja haige olen ma viimasel ajal ka. Köharohtu pole mulle vajagi, sest oskan ka ilma selleta köhida...
Täna nägin kollast liblikat. Ja õunapuu mu akna taga alustab kohe-kohe õitsemist. Uskumatu, et polegi vaja enam pakse talveriideid. Ma olen nendega nii harjunud.

Ma käisin nädalavahetusel jälle Mulklandis. Tõrvas, sugulase 90. sünnipäeval. Ega siis iga päev sellisele peole satu...
Pidu oli vägev. Nägin vanu, juba tuttavaid sugulasi, ja uusi, veel võõraid. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks, et vanaisal oli lisaks kuuele vennale (seda ma teadsin) ka kaks õde. Ja et vanaonul on koguni kolm tütart. Mina tundsin siiani ainult ühte. Ükskord võtan kätte ja hakkan oma suguvõsa ajalugu uurima. Siiani on see täiesti uurimata.
Ahjaa, ma sõitsin Unelmate pulmaga ühes bussis.

NB! Ettevaatust: meedikud!

SOOME ARSTIDE POOLT DIKTOFONILINDILE LOETUD "PÄRLID"

Patsient paranes ravist hoolimata
Patsient lõpetatakse kortisooniannusega mõne päeva pärast
Teeme kliendist koopia ja anname kaasa

Joonud 2 pudelit viina poole mehe peale
Parema kõrva kasutamine vasakul pool ei ole soovitav
Räägib, et kõrvalestad võivad hommikul väga valusad olla, kui need padjalt tõsta
Kuni üheaastaseks saamiseni saanud rinda, seejärel muna
Voodihaige söömine võib tõesti raske olla

Telefonikõne põhjal on pähe tulnud muhk
Ägeda kae tõttu mõlema silma eemaldamine
Patsient räägib ka, et pärast poomist on muutunud veelgi haigemaks
Lapsepõlves saanud kiviviske pähe

Aastaid põdenud oma vana haiget meest
Patsient pärit Vantaast, muud viga ei ole
Peres koer, kes elab väljas (käib toas ainult küüsi lõikamas)
Hommikud eriti hommikuti rasked

Patsient tuleb õhupuuduse tõttu öösel purjuspäi

Vasak lõug hakkas valutama
Heas töökorras kirves, mis tekitas eriti kauni lõikehaava
Antud hetkel pole valu pärakus ega ka mitte väljaheites
Kord nädalas saab kodus füsioterapeuti

Kips pole eriti valutanud
Leitud haav vasakus kulmukarvas
Emakas vastab 90. rasedusnädalale

Proov tuleb uriinist minu lauale
Tantsides teatab patsient, et parem õlg läks paigast ära
Seostab oma seisundit sellega, et on maganud, hingamisteed teki all
Vähemalt 2 päeva on peas kuulnud Saatuse tangot. Nüüd on peas helisevast muusikast nii kõrini, et üritas enesetappu
Patsient tuleb näitama parema käe keskmist sõrme
Hommikul hakkasid huuled alla vajuma

Saabumise põhjus: uriinilõhn hingeõhus, pea tundub tobe

Patsient on 78-aastane naine, kes tütrega rääkides nikastas lõualuu

Omal käel umbes 10 tundi tagasi peksa saanud
Täna hommikul läks patsient vetsu. Siis tekkis kummaline tunne, et on seal varem ka käinud
Patsient kukkus eile ja lõi ära vasaku pea

Kirurgiga konsulteeritud. Raviks on määratud jala kinnitamine 3 nädalaks naabri varba külge
Patsient räägib, et abikaasa hüppas tema rinnakorvi peal, kui ta kõhuli lamas
Parem külg kukkus hobuse seljast esmaspäeval

Kaks nädalat löödud kirvega kuklasse
Uuringul patsient soojeneb
Üldine seisund hea. Antud hetkel surnud

Lebab lillekaupluse ees ja tõmbub krampi
Silmast prügi eemaldamine labidaga ja muud meetmed
Väljaheidetes ei ole olnud

Hingeldab 5 kilomeetrit käimata
Just vasak silm on hakanud pärast kaeoperatsiooni rippuma ja oli juba ennegi häirinud
Rindu saab hästi katsuda

Patsient saabus kell 13.09 kiirabisse, kus olevat saanud kuuli kuklasse

Võtab riidest lahti ja paneb riidesse teiste abita. Kõnnak on kange eriti sokkide ja kingade osas
Vaevused kingas ja soovib selle eemaldamist

Neeruvaagnasse pääseb nüüd hästi. Käime seal ringi ja vaatame

Kontroll kolm nädalat. Kui gaasimull on kadunud, võib patsient lennata

Retsept vajadusel ära süüa
Patsient on teel Rauma regionaalhaiglast, voodis koos saatjaga
Patsienti laiendatud ühe tilga Tropicamidiga

Puusavaevuse pärast ravil oma silmaarsti juures

Patsient on 4 kuu vanune mees
Palju pahkluid mõlemas jalas, rohkem aga vasakus
Patsiendil tuleb hoiduda seksuaalsest läbikäimisest nii kaua, kuni me uuesti mu vastuvõtul kohtume
Patsiendi kuulmine on oluliselt halvenenud. Tegelikult ei kuule ta vasaku silmaga enam üldse
Räägib, et hommikuti on kella 4-6 ajal näljavajadus
Mõnikord ei õnnestu samal ajal autot juhtida ja aknaid pesta
Pääses õnnetusest kergete vigastustega, kuna arst lasi ta pärast kontrolli koju
Enne operatsiooni oli kaalu kümmekond kilo ja oli väga rahul, kui see langes (patsient on 66-aastane)
Diagnoos: paberitööline

Kukkudes kaotas meelemärkuse põrandale
Patsient käib kepi najal sellele toetumata
Oma jutu järgi saab patsient oma põlvega igapäevaelus hästi läbi
Muuhulgas suudab piimapakki edukalt ühest kohast teise liigutada
Jalad takistavad veel natuke

Valele alukale
Mõnikord on küll tahtmine küsida, et miks minuga kogu aeg nii juhtub. Tavaliselt tundub kunagi hiljem hetke meenutades, et asi polnudki väga hull. Lihtsalt sel hetkel, kui kõik juhtub, paisutatakse kõik üle. Ei aita siin isegi "puhu ära!" või "Valele, alukale" (Dorise keeles "varesele valu, harakale haigus").
Praegu on mul selline mõõnaperiood. Naljakas on mõelda, et olin viimati nii vaene ülikooli teisel kursusel. Siis mul ei olnud ka isiklikku raha, aga konto ei olnud vähemalt miinuses. Täna võlgnen Hansapangale 15 krooni. Selle eest, et mul pangakaart on. Tegelikult on see miinus tekkinud puhtalt oma laiskusest, sest ma ei viitsi minna sularaha automaati panema. Aga ega siin eriti hõisata saa - remont neelab kena kopika. Ja kogu minu vaba aja. Õnneks pole palju enam jäänud.
Eile vaatasin linnapilti ja mulle tundus küll, et terve Tallinn valmistab õhtuks lõhet. Nii ka mina. Sõin seda musträsta laulu taustal. Musträstas on vist minu lemmik. Kümme aastat juba. Esmaspäeval kuulsin lõokest. Hiiumaal pidid sinililled juba õitsema. Ega ma eriti ei tea, mis looduses hetkel toimub, sest ma ei saa linnast välja. Tegelikult on sellele päris õudne mõelda, kui loodusevõõraks linnas elades jääda võib. Mõned inimesed elavadki terve elu nii ja see tundub neile normaalne. Nojah.

Täna sain veemajanduse ka köögis korda. Täpselt nädal tagasi alustasin remondiga ja vahepeal tundus seis üsna lootusetu. Nüüd ei jää mul aga muud üle, kui täiel rinnal nautida ja kõikvõimalikke kasutusjuhendeid lugeda. Lõpetasin just nõudepesumasina oma. Järgmisena võtan ahju ette. Lektüüri oleks umbes kahe kilo jagu, kui ainult kõiki neid keeli oskaks. Seega hunnik makulatuuri jälle. Paberi tuleb viimasel ajal väga tihti ära visata. Ja näib, et ma ei ole ainuke, sest vanapaberikonteiner on kogu aeg täis.
Ühesõnaga oli täna hea päev, ükskõik kas naiste või mitte.

Minu kontol on hetkel täpselt 3.99 raha. Aga hoolimata sellest, et raha ei ole, on tuju hea. Mul on nüüd köögimööbel. Ja igasugust jama vaadates saab nalja ka nabani.

Masendav.
Käisin nädalavahetusel Tartus. On ikka väike koht küll. Kui rongist maha astud ja kohe vana tuttavaga kokku põrkad, siis on ju väike koht.
Reedel ei olnud mul mingit tunnet. Võibolla hilisõhtul oli vaid vargatunne, kui oma eelmise korteri ümbruses luusisin, akendest sisse vahtisin ja korra ka majas sees käisin. Keldris. Kaugemale ei julgenud seekord veel minna.
Laupäevaks oli aga kogu nukrus jälle kohal ja silmad läksid mitu korda vesiseks. Ja ma ei saa aru inimestest, kes ei saa aru, mida ma tunnen. Tegelikult on ikka vahe küll, kus vananeda.
Aga Tallinna-rindel on lood nüüd sellised, et köögimööbel on väidetavalt valmis. Aga minul on remont endiselt tegemata. Üleeile olin suures kassiahastuses. See oli see hetk, kui köök nägi kõige jubedam välja ja ilukuur ei olnud veel alanud.
Eile õhtul värvisin seinu. Pimedas seda tööd ikka teha ei saa. Lõpuks oli silme ees kõik nii orants, et ei saanud enam aru, kus algab, kus lõpeb (vana värv oli veidi teine orants). Lisaks veel tunne, et liiga tume orants ning avastus, et majas ei ole ühtegi purki ega muud nõud, kuhu värvised pintslid sisse panna. Kommuunikaaslane ütles selle peale, et söögu ma purk maisi siis ära. No guten Appetit! Ja järjekordne telefon läks. Lõpuks olin tige nagu herilane ja hommik on teadupärast õhtust targem. Ja valgem ka.
Hetkel vaatan värvitud seinu ja ma ei saa aru, kas toon on liiga tume või mitte. Kas osta heledamat värvi ja värvida üle? Ja nagu alati, kui oleks kellegi nõu vaja, siis andjat lihtsalt ei ole. No on ju masendav! Seda enam, et homme hommikuks peab köök valmis olema, aga põrandat ei ole veel, seega pole ka veel liiste ja loomulikult ei ole kardinapuud ka.
Ah...

Pilvedehallis
Eelmisel nädalal ma juba arvasin, et lõpuks ometi hakkab päike paistma, aga täna on kõik jälle nii nagu enne. Peaks venelased oma lennukitega appi kutsuma, las toovad selle põleva kera taas pilve tagant välja. Tuju oleks kohe parem ja pesu kuivaks ka kiiremini.
Kuigi, ega mul kiiret eriti kuhugi ei ole, sest uus riidekapp on kindlalt paigas. Nagu ka uus laelamp, mis on küll ilus, aga mida oli peaaegu võimatu lakke panna. Poest muidugi paigaldamisjuhendit ka kaasa ei antud. Nagu ka Tartu elutoa lambi puhul. Tookord sai meil kommuunikaaslasega mõistus ikka täitsa otsa ja ma käisin poes küsimas, et kuidas lamp lakke käib. Ega müüja ise ka ei teadnud. Ronis lõpuks redeliga lae alla ja vaatas järele. Üks tuba on seega korras.
Täna käisime Dorisega ka kõrvaarsti juures. Lõpuks ometi need paranevad. Vähemalt arstionu väitis nii.
Reedel Tartusse.
Ja köögimööblist pole kippu ega kõppu. Nagu arvata oligi.

Palju õnne, minu kodu maa!
Täna on väga ilus päev. Esimest korda elus on mul veebruaris rukkililled vaasis. Ja tähenduslik on ka see, et Doris just täna esimest korda "rukkilill" ja "Eesti lipp" ütles.
Pidulik konstert Estonias oli tasemel. Presidendi kõne meeldis mulle ka. Ja minu meelest on inimesed, kes suudavad Ernesaksa "Mu isamaa" otsast lõpuni laulda, kangelased, sest mina suudan sellest laulust ainult ühe rea laulda (ülejäänud laulu ma lihtsalt vesistan).
Ma hakkan nüüd kätlemissteremooniat vaatama.
Palju õnne, eestlased!

Kui ma nüüd päris aus olen, siis eelmine nädal võttis mind ikka totaalselt läbi. Kogu see sünnipäeva ettevalmistamine ja kingituste otsimine. Hullem veel, kui täiskasvanule sama ürituse organiseerimine. Kokkuvõttes oli Dorise sünnipäev ilus ja meeldejääv. Ta puhus isegi põlevad tordiküünlad ära. Jah, laps kasvab. Ja mina vananen. Põhiliselt tunnen ma seda oma füüsisest, sest võhma enam ei jagu. Trepist annab ikka üles-alla minna, sest liigesed valutavad. Oma süü võib muidugi olla ka kergel ülekaalul, sest vanusega seoses ainevahetus juba aeglustub, aga isu on mul endiselt hea. Seda soodustab ka stress, mida minu ellu ikka parajalt jagub.
Homme tuleb riidekapp. Teise ringiga. Kahjuks ma ise ei näe, kuidas selle püstitamine seekord õnnestub. Või siis ebaõnnestub. Eks homme ole näha. Ja kui hästi läheb, siis vaba riigi 90. sünnipäevaks saab üks tuba lõpuks ometi korda.

Ja ongi juba kaks aastat vana.

Kindaneedus
Uskuge või mitte, aga ALATI kui ma Kristiine keskuses käin, kaotan ma ära kas enda või oma lapse kinda. Ja kui ei kaota, siis peaaegu kaotan, see tähendab, et lahked kaaskodanikud juhivad tähelepanu sellele, et ma midagi kaotasin. Nii ka täna. Kindaneedus?

Tilk-tilk-tilk...
Ärkasin hommikul tuttava heli peale. Vee tilkumise või pahina või millegi vahepealse peale. Esialgu arvasin, et vannitoas jälle avarii, aga tilgad tulid otse laest. Seega uputasid täna ülemised naabrid. Õnneks näitas eelmine kord torujüri mulle, kust terve maja vesi kinni käib. Suutsin suurema jama ära hoida. Seda enam, et üleval keegi ust ei avanud, kuigi sealne memmeke oli kodus. Ja aeg oli ka selline, et just-just olid kõik tööle läinud. Igatahes tore küll ei olnud.
Vaikselt hakkavad kõik need jamad ära tüütama ja tekib küsimus, kas ma olin eelmises elus nii halb inimene või olen selles elus nii halb, et mind kogu aeg õnnetustega õnnistatakse. Või on keegi tõesti nii kõvad sõnad peale lugenud, et mõjub?

Rahvusraamatukogu lõukoerad
Sattusin täna rahvusraamatukokku. Ja jälle juhtus see, mis alati ehk ma ei harju kunagi sealse vanglakorraga, kui pead kogu oma koti sisu ette näitama. Veel parem oleks muidugi, kui sul kotti üldse poleksksi, sest niikuinii oled sa raamatukokku vargile tulnud. Mina näen vist turvameeste arvates kohe eriti varga moodi välja, sest isegi kõige tavalisemas toidupoes hakkavad nad mul lõpuks järel käima. Isklikud podikaardid. Ja kaevata ei ole ka kellelegi, et privaatsust häiritakse, kuna reeglid on sellised ja kuna varastatakse.
Oeh, ma olen tänasest käigust nii puretud.

Carne vale ehk hüvasti liha!
Täna on tuhkapäev ja algab paastuaeg. Täna ei tohi piimatooteid ja liha suusissegi võtta. Mina olen juba patustanud - sõin kanakest ja jõin koorega kohvi. Tegelikult on mul tunne, et loll saab kirikus ka peksa, kuna arvuta kuidas tahad, mitte kuidagi ei tule paastuajaks 40 päeva.
Tegelikult ei suuda ma sel aastal ka korralikult paastuda (enne Dorise sündi pidasin ikka vastu, nüüd enam mitte). Tean seda juba ette. Proovin siis teha nii, nagu preester soovitas: loobu paastuajal asjadest, millega kipud liialdama. Või kui päris loobuda ei suuda, tarbi vähem. Ja et need 40 päeva päris asjatud ei oleks, siis vaata rohkem iseendasse ja loobu enda koormatest.
Võtan sellel aastal plaani vähem televiisorit vaadata. Kuulan selle asemel hoopis oma tohutut muusikakogu, mis seisaks muidu ilmaasjata.
Ja proovin siiski lihatarbimist (ja üldse söömist) piirata. Liiga hästi elan.
Carne vale! Ja juukseid ärge täna kammige!

Mu üks tuttav ajakirjanik saatis mulle edasi ühe nende ajalehe postkasti potsatanud vihjemeili. No eks neile saadetakse igasugust jama, aga see kirjatükk on ikka paras naljanumber küll. Ah, et Tartus ei olegi bidedussi?! Aga eks lugege ise. Kirjapilt on muutmata.

"Alustasin laupäeval WC-hädäst. Mureks on kempsude varustus. Tavaliselt ei ole nagi. Vähemalt kui kasutap traksi rihma asemest, on vaja panna nagi otsa jopp ja kampsun, kes on trakside peal. Kui nagi ei ole ja põrand on otse kusine, katsut hoida seljas võitud riideid süles, mitte kerge, kindel ega mugav.
Riia mnt ääres Pauluse kiruku vastas Restoraan Sodiaakis ütlesin nagi puutumisest. Täti oli mulle pahane. Andis nõu jättaa riided saali. Kas ma võtan kampsuni seljast ja jätan mütsi, jope ja taskudes asjad sinna jäselevalveta, ning lähen alusärgiväel kempsu?
Selle kroonib vel märkus, et paperit ei ole ega bidedussi.
DuNordi kohvikus (hoteli majas) onva-WCs oli duss aga voolik lühikke. Paperid ei olnud. Kuna tekin asjast märkuse, minu peale kaevatti, et kasutasin INVA-WCt. Küsisin, kas invalidid ei vaja paberit ega piisavalt pikka voolikut. Käi persse, kui ei meeldi."

Eile olin liiga väsinud, et Eurovisiooni lõpptulemused ära oodata. Ja ausalt öeldes hakkas mul ühel hetkel seda geiparaadi vaadates paha ka. Meestele silmi volksutavaid mehi (loe: ajakirjanikke) oli päris rõve vaadata.
Küll on kahju, et Superstaari Taavil Eurovisioonil hästi ei läinud. Meie pere pisim on tema andunud fänn. Ta disainis poolehoiumärgiks isegi oma välimuse Taaviga sarnaseks. Tõesti väga kahju.
Võidulaulul poleks väga viga, kui üks tegelane neist kolmest välja jääks (no see, keda eelmisel korral ei olnud).
Üldiselt aga igav. See tähendab, et eestlastele omaselt püüti mingit sõnumit edasi anda, aga sellest ei saa niikuinii pooled eurooplased (jutumärkides) aru.

Käisin ükspäev poes (ime-ime) ja nägin seal vastlakukleid. See viis mõtted kohe Kölnile ja karnevalile. Ja sellele, et tuhkapäev tuleb ja paast algab.
Nüüd on need mõtted muutunud juba igatsuseks. Ma igatsen Kölni, igatsen Rheinlandi järele. Ja kõigele lisaks olen hakanud jälle Tartu järele igatsema. See nukrus ajab mind hulluks. Ja ma ei tea, millal ma jälle Tartusse saan ja millal ma ükskord jälle Saksamaale saan.

BBC on millegi väga ilusaga hakkama saanud. Ma vähemalt oletan, et film "Meie Maa" (või "Love Earth") on seda. Treiler on igatahes muljetavaldav. Millal see küll ükskord meieni jõuab?

No ei saa võimalik olla!
Sain hetk tagasi kätte oma köögipõrandaplaadid ja valgete plaatide asemel on kollased. Ma enam ei suuda!

Meie igapäevast leiba...
Niisiis toodi mulle eile see õnneketileib. Kuulnud olin sellest küll, aga päris täpselt ei teadnud, millega tegemist. Eile tegin nö. taustauuringut ja oli ikka lõbus lugemine küll. Eriti see, kuidas tainast partidele sööta soovitati.
Eks ta üks rist ja viletsus on, sest mul pole ahjugi, kus seda leiba, mis pidi rohkem keeksi meenutama, küpsetada. See tähendab, et mul on ahi küll, aga ma pole siiani aru saanud, kas see on ainult elektriahi või on see elektri- ja gaasiahi. Igatahes jõulupraadi ma selles ahjus küpseks ei saanud, kuigi pealmine kiht söestus päris kenasti ära.
Ma nüüd lähengi piimakest ja jahukest-suhkrukest segama. Kas klaas on 200 grammi või 250 grammi?

Olin täna esimese poole päevast zombi. Öösel sain napid kaks tundi magada. Põhjuseks Dorise kõrvavalu. Vähemalt nii ta väitis. Tallinnas kõrvakliinikus öösiti valvearste ei ole ja kuna valuvaigisti ei mõjunud üldse, siis kannatasin lisaks lapsele ka mina, kannatasid ka kommuunikaaslane ja naabrid. Terve öö. Hommikuks olin juba nii herilane, et mõtlesin juba õelusi, mida arstile öelda, kui ta kisava lapse kohta märkusi peaks tegema. Ja järjekordselt nägin ma ükskõikset tööaega suhtumist ehk arstionu tuli tööle akadeemilise veerandtunniga. Mina küll endale sellist suvalist tööleilmumist lubada ei saa.
Lapse kõrvad olidki haiged ja nüüd saab ta antibiootikumi.
Tööl pidasin hambad ristis vastu, kuigi mul oli meeletu uni ja ma arvan, et minu loppisolekut märkasid ka minu kliendid.
Kodust leidsin eest kolm põõnavat isendit - kommuunikaaslase, lapse ja kassi. Viimane magab rohkem kui üleval on. Tegin ka lõunauinaku ja see päästis minu ülejäänud päeva.
Pärastlõunal tuli külla kommuunikaaslase ema ja ta tõi kaasa jeruusalemma leiva taina.

Tutkit sulle riidekappi!
Üleeile sain pärast seda, kui imepisikese riidekapi ust poetades kõik riided sealt välja kukkusid ja kui ühte riideeset meeleheitlikult kilekotti toppida püüdsin ja see sealt ikka jälle välja kukkus, ikka päris vihaseks. Ma nimelt olen juba terve kuu oma suurt riidekappi oodanud.
Eile helistati mulle, et kapp saabus ja paigaldajad tulevad seda paigaldama. Tulidki. Ja püüdsidki paigaldada, aga siis selgus tõsiasi, et kapiosad olid valmistatud valede mõõtmetega. Ehk siis kaks mõõtjat mõõtsid eelmisel kuul valesti. Lootus saada sel nädalavahetusel lõpuks kõik riided kilekottidest kappi ning elamine peaaegu korda luhtus.
See ei ole ka muidugi üldse mitte tore, et pean nüüd jälle ootama. Veebruari keskpaigani.
Ausalt öeldes hakkab mul juba kõrini saama selle riigi elanike suhtumisest. Tööd tehakse ülilohakalt, ollakse õelad ja ebaviisakad. Palka nõutakse üle mõistuse kõrget ja kulud on ka üle mõistuse kõrged. Igaüks tahab teiste arvelt ju teenida.
Ma parem ei hakka oma uuele köögimööblile praegu mõtlema, aga ega ma sedagi ilma viperusteta paika ei saa. Olen selles täiesti veendunud.
Eks ma elan siis kottide-kastide otsas edasi.

Fastfood ehk oled see, mida sööd
Sellel aastavahetusel ei andnud ma mitte ühtegi lubadust, ei tõotanud mitte midagi, sest niikuinii ma neid lubadusi ei täida. Mõtlesin küll korra, et võiksin veidi tervislikumalt toituda, aga midagi ei tule välja.
Täna käisin lapse vanavanaemal külas. Kogemata juhtus sinna pool hõimkonda kokku. Vahetult enne kojuminemist, hakkas ETVs "Meie", kus lahati kaaluprobleeme ning räägiti erinevatest dieetidest. Vist. Sest tervet saadet ma ei näinud. No vaevalt et Aunaste talkshow minu mõtlemist eriti kõigutanud oleks. Ma lihtsalt ei suudaks loobuda kõigest sellest, mida ma õgida armastan.
Ma ei mõtleks üldse oma kehakaalule, kui hõimlaste juures poleks olnud kaalu ja kommuunikaaslase õe laste isa poleks kaalule astunud ja ta ei oleks kõigest seitse kilo minust raskem. Kohutav mõelda, et üks meesterahvas kaalub sama palju (või tuleks öelda vähe) kui mina!
Varsti on iluideaaliks Fastfood-David, iseasi kui ilus see on. Pean tõdema, et tõepoolest oled see, mida sööd. Sama oluline aga on ka see, kuidas sööd. Ja kui palju sööd. Sest teine äärmus on ka päris jube.

Veetsin kosutava nädalalõpu Mulgimaal. Juhtisin üle kahe aasta taas autot ning rõõm oli tõdeda, et minu sõiduoskused ei olnud hoolimata pikast pausist rooste läinud. Eks ta muidugi harjumatu oli, sest ikkagi võõras auto. See tähendab, et ema eelmise aasta lõpus ostis mulle sõitmiseks, aga esimese sõidu sain alles nüüd teha. Pedaalidega ja käikudega vajan küll veidi harjumisaega ning esisillavedu on ka minu jaoks midagi uut, aga roolida on mulle alati meeldinud. Seega nautisin nädalavahetust täiel rinnal.
Täna ootas mind kodus ees tilkuv vannitoatoru. Ei tea, kas peab homseni vastu või hakkab öösel uputama. Ei tahaks midagi sarnast eelmisel kevadel Tartus juhtunuga kogeda (kui boileris vesi keema hakkas ja filtri üles sulatas ning kuum vesi pritsima hakkas).

Kommuunikaaslane võttis ka mõnitustega vastu. Mõnitasin siis vastu ja ostsin Al Bano ja Romina Poweri hittide CDd. Ta nimelt ei olnud kaheksalkümnendate popartistidest midagi kuulnud. Ei tea, kus maa all tema siis elas.

Ma ei ole kunagi aastaid, mis lõpevad paarisarvuga, sallinud. Lihtsalt läheb kehvasti nendel aastatel. Ja vaadates, kuidas see aasta juba vaikselt metsa poole kisub, kuigi aasta on ju veel alles noor, vihkan paarisaastaid veel rohkem.
Ma käisin täna maksu- ja tolliametis selgitust nõudmas, millest võib olla tingitud küll see, et olen sattunud maksuvõlglaste nimekirja. Mina, kes ma alati kõik maksud kenasti ära tasun. Ja siinkohal ei häbene ma isegi kirjutada selle ametniku nime, kes suutmatusest, unustamisest või puhtast laiskusest on praeguse olukorra tekitanud. See ametnik on Mati Rõõm. Telefonis ütles ta mulle, et eelmise aasta augustis tekkisid tal paberite vormistamisel mingid takistused. Minu õele rääkis ta eelmise aasta kevadel aga, et juuniks saab asi korda. Ja et Rõõmul on palju tööd, seda mainis Rõõm ise ka. Sooh. Kui ametnik ei saa neljapäeviti kella 13-15 kestva tööaja jooksul oma tööd tehtud, siis tuleb ületunde teha. Selle asemel tundub aga mulle, et nimetatud härra on asunud tootma süütuid maksuvõlglasi (ma tean vähemalt nelja ohvrit). Minu ühele küsimusele (kahjuks ma ei mäleta enam, mis küsimus see oli), tuli vastus, et tema ei tea. Umbes nagu Sangaste sotsiaaltöötaja ei teadnud, kuidas lapsi luku taga hoitakse ja näljutatakse. Kas Valgamaal on tõesti kõik vallaametnikud sellised, kes ei tea, mis nende tööalal toimub?!
Uuh, ja kogu see venelaste valge jõul on muutunud üheks õudsaks sopaks. Jube ilm. Ja seda juba pikemat aega.
Kuhu me sedasi jõuame?

Kolm kuningat
ehk kellele head uut aastat, kellele häid jõule või kellele head jõulude lõppu!
Vanarahvas viis täna kuuse välja. Mina ei viinud. Lihtsalt ei raatsi veel. Mõned aastad tagasi ei viinud ka minu isa ja mis sest asjast lõpuks sai...
Tegelikult ei tohiks ma üldse ebausklik olla, vaid peaksin rohkem tõelisele usule pühenduma. Kahjuks pean endale tuhka pähe raputama (õnneks pole tuhkapäev aga enam kaugel).
Hääl pole endiselt tagasi, aga magamistoaremondirinne hakkab lõppema. Kui ma imestasin, kuidas kommuunikaaslane ja tema isa neli tundi kahte põrandaliistu paigaldasid, siis eile oli mul väga hea meel, et kardinapuud pool päeva üles pandi. Üles sai ja otse jäi. Kuigi ka selle paigaldamisel tekkis igasuguseid lõbusaid seiku. Näiteks ei sobinud kardinapuu originaalkinnitused ja puurimisel tuli ette mingi salapärane metall. Õnneks saab tänapäeval kaubandusest peaaegu kõike ja kommuunikaaslane nuputas sinna metalli sisse/peale/alla midagi. Nüüd jääb üle veel riidekappi ja laelampi oodata.