Koerasita turukonjunktuuril on imperialistliku sõja ajal oma õpetlik tähtsus.
Jaa-jah, koerasita. Ning palume mitte arvata, et me kavatseme labast nalja teha.
Naljategemise objektina tõmbab ülalnimetatud aine väga vähe ligi. Vähenõudlikult jämedad inimesed kasutavad tema nimetust kui sõimusõna, kui tahavad millegi või kellegi vastu oma äärmist põlgust avaldada. Kuid neil pole õigus.
Esimesel pilgul on koerasõnnik asi, mida keegi üldse ei vaja. Selgub, et see pole nii. Selgub, et ta on kellelegi vajalik ja isegi väga.
Kallite ja õrnade nahasortide, eriti seemisnaha ja glassee töötlemisel, pärast seda kui nad on läbi teinud esialgsed ettevalmistavad protsessid, tuleb kasutada tervet rida nõndanimetatud pehmendajaid, mis annavadki neile nahkadele nende kõige väärtuslikumad omadused.
Seemisnaha ja glassee parimaks pehmendajaks on just koerte sõnnik. Selles leidub mikroorganisme, mis eritavad pehmendamiseks vajalikke happeid.
Järelikult on põlastusväärne koerasõnnik majanduslikus suhtes küllaltki hinnaline keemiatehniline saadus. Ja – tuleb juurde lisada – üsna kallis. Sõnniku kogumine, selle hoidmine müügikaubaks, vedu, pakkimine – kõik see nõuab inimtööjõu rakendamist, kapitali mahutamist, kõik see moodustab saaduse kõrge hinna.
Juba enne sõda oli koersõnniku varumine ja selle hulgimüük koondunud Saksamaale. Saksa filistril on kiindumus kodukoerte pidamise vastu. See massiline kiindumus kasutati baasina ära. Spetsiaalfirmad sõlmisid alatised lepingud koerte omanikega, kes iga nädal andsid ära oma kasvadnike toodangu, mida säilitati kinnistes tsinkkastides. Peale selle olid firmadel terved teatud tõugu koerte kasvandused, kelle sõnnik oma keemiliselt koosseisult sobis kõige paremini seemisnaha ja glassee pehmendamiseks.
Firmad kauplesid aastakümneid metoodiliselt oma kaubaga. Nad eksportisid seda ja õige ulatuslikult. Vanad parkalid kinnitavad: vene tehased olevat Saksamaalt tellinnud regulaarselt koerasõnnikut. See saabus väga soliidses taaras, ilusates, väikestes, hermeetiliselt suletud paakides – midagi konservipurkide taolist...
Kuid mis rääkida vene tehastest! Ka prantslased importisid Saksamaalt pidevalt koerasõnnikut.
Ja kui algas ja saavutas täie hoo maailmasõda – toimus kõige tähelepanuväärsem asi.
Prantsuse armee, eriti lennuvägi, vajas otse kisendavalt seemisnahka ja glasseed suurtes kogustes. Et aga seemisnahka ja glasseed valmistada, oli otse kisendavalt vaja mainitud koeratoodangut.
Sõja ajal surid paljud Saksamaa koerad või söödi need ära ja sakslased olid sunnitud koerasitta järele tegema. Segu, millest kolm neljandikku moodustasid rasvased saviliigid, mineraalõlid ja lubi... Kas pole solvav, kas pole naeruväärne?!
Kassiomanikuna tekib mul küsimus, kas kassi junne ei saa sarnastel eesmärkidel kasutada.
Ühtlasi mõistan nüüd, miks Tallinna linnavalitsus kõikjale koerajulkade kogumispunkte püstitab. Äri käib endiselt. Peened mängud.
Ja kõige lõpuks meenus mulle Epp Petrone lugu oma lapsest, kes mängis mängu "Situ ja peida". Junnid olid diivanipatjade vahel või midagi sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar