Võta kark ja hüppa üle asjade. Just selline näeb välja üks tuba minu praegusest elamisest. Alates eilsest, kui magamistoa peaaegu tühjaks tassisime. Huvitaval kombel orienteerun ma asjades aga väga hästi ja siiani olen kõik vajaliku ilma probleemideta üles leidnud. Talun olukorda vaid seetõttu, et see on ajutine. Mõni elab terve elu hunnikutes ja on ka õnnelik. Ühesõnaga - REMONT.
Mulle "meeldib" õudsalt remonti teha. Eriti, kui oled pooleteiseaastase lapsega ihuüksi. Eriti, kui pooleteiseaastane titt röögib kõrval "Kaa'dan!" (mis peaks tähendama vist "kardan"), kui ma parajasti lage pahteldan. Hetk hiljem on ta riidekapis ja matsutab. Sai kah suu valgeks. Pahtliga. Peale joodi tapeedileotusvett. Huvitav, mida kõike mina lapsepõlves kurgust alla lasin? Esimese hooga meenub banaaniliköör, mille ema Moskvast oli toonud ja riidekappi ära peitnud. Mina käisin seda siis seal salaja limpsimas.
Hunnikute kaupa liiva sai söödud, ma oletan. Ja mida kõike veel.
Jah, väikese lapse emal juba igav ei hakka, kuigi ma ei pea laste kasvatamist just kõige huvitavamaks tegevuseks. Olen liiga egoist.