Peaaegu unetu öö jättis oma jälje minu tänasele päevale. Vajutas väsimuse pitseri.
Laps ei teinud ka mu elu kergemaks - ärkas varem kui tavaliselt, jonnis ja kukkus järjekordselt pea ees. Peaks vist ikka mingi aediku või puuri moodi asja soetama ja ta sinna kinni pistma. Saab vähemalt rahulikult aknaid sulgeda ja pea ümberpöördunult vaatama, kuidas laps selle aja jooksul toolile on jõudnud ja valmistub peakat hüppama.
Muidu on elu peaaegu muutusteta. Erandiks on kaalulangus, mis iseenesest on ju väga tore. Nii vähe kaalusin ma viimati kaks aastat tagasi. Või noh mis vähe! Nädalavahetusel käisin emal külas ja koristasime õega riidekappe. Muuhulgas oli palju ka minu hilpe, mida ülikooliajal kandsin. Nüüd võin nende selgapanemisest ainult unistada. Kui need aga isegi mu kondipuketist õele selga ei läinud, tegi see mind ikka mõtlikuks küll. Kannan võrreldes kunagiste aegadega 4 x 5-kilost pesupulbrikotti pidevalt kaasas. Ei usu, et endised mõõtmed veel kunagi saavutan ja pea seda ka elu ja surma küsimuseks, ent kui kaal algab viiega, võin juba rahul olla. Hetkel algab see kuuega. Peaasi on endale piisavalt tegevust leida, et mõtted kogu aeg söögi ümber ei keerleks. Anorektikut minust ei saa, sest ma ei salli pidevat näljatunnet.
Noh ja õe käest sain paraja peapesu ka. Et ma olevat liiga kossakas ja end käest ära lasknud. Käskis mu juustega midagi ette võtta, aga mida sa võtad, kui juuksur mulle jälle ootamatult lapse on saanud. Ja mida kõike muudki ta veel ei käskinud. Kellele ma siis lõppude lõpuks ikka elan?!