Und ei ole. Mingi kuupäevaline kriis või midagi taolist. Palju mõtteid, mis tunglevad peas siia-sinna ja ei mahu ära. Valdavalt on need seotud eelseisva kolimisega. Paneb ohkama - kahetoalisse korterisse võib ikka hämmastavalt palju asju ära mahtuda. Ma olen muidugi selline inimene ka, kes ei raatsi midagi ära visata. Hoian asju käes, veeretan näppude vahel ja siis panen ikka vanale kohale tagasi. Nüüd on vist aga aeg teha süda kõvaks ja mittevajalikud esemed lihtsalt minema loopida. Mu konspektid lähevad kõik seda teed. Terve kapitäis. Kuidas neid nii palju küll tekkis, ei saagi aru. Muidugi ei saa kõike minema ka visata. Näiteks vana elektriõmblusmasinat (täitsa metallist) ja väikest külmutuskappi ei viska ju ära. Kui kellelgi tekkis nende esemete vastu huvi, siis annan odava raha eest ära. Nagu tavatsetakse öelda, kuigi see lause ei sisult korrektne.
Noh ja raamatud. Uues kodus saab nende jaoks olema lausa eraldi tuba. Ma muidugi soetan neid siia juurde, kuigi mõistlikum oleks seda juba Tallinnas teha. Sõbranna kinkis mulle Apollo kinkekaardi, mille tulemusena on vaja kuus Astrid Lindgreni teost ka kaasa võtta. Kinkekaarti oleks tunduvalt lihtsam olnud kolida.

Unetust tekitavaid mõtteid on veelgi. Endine kolleeg, kes lahkus firmast minuga umbes samal ajal teatas, et firma paneb pillid kotti. 10 meeskolleegi koondatakse ja kõik naiskolleegid ka. Naistest eriti kahju ei ole, sest enamus eestlasi olid asendunud venelastega. Selliseid koledaid lugusid vastu ööd kuulda on päris traagiline. Kuigi, kui ma nüüd päris aus olen, ega see eriti tore firma ei olnud ka. No mida tahtagi, kui ülemuse hüüdnimi oli Muffin.

Uni ei taha ikka veel tulla. Kahju, et ma Ameerikamaal ei ela. Seal pidi olema teleprogramm, kus näidatakse haigutavaid inimesi - see pidi und tekitama.