Kui ma hommikul veel mõtlesin, et olen egoist, siis õhtul ma enam nii ei mõtle. Eriti kui järgida Lucille Harperi teooriat, mille kohaselt on egoist inimene, kelle parim omadus on see, et ta ei räägi teistest.
Mulle helistas täna inimene, kellega ma ei taha tegelikult üldse suhelda. Olgu ta siis nii naisveresugulane kui on. Lihtsalt viskab ühel hetkel üle, kui muud juttu ei kuule, et "mulle pakuti siia tööd ja mulle pakuti sinna tööd; ostsime oma poegadele rollerid ja vanemale pojale auto; me müüsime oma majaks ehitatud suvila ja korteri maha; me ostsime Tallinnast välja maja; me ostsime kaks aastat pärast majaks ehitatud suvila müümist maja Tartumaale, jõe kaldale - meil on oma marjapõõsad ja õunapuud ja meil on nüüd PÄRIS OMA SAAR!" Kõige kurvem on muidugi see, et sugulane arvab, et ma olen kade, aga ei ole. Tore, kui kellelgi hästi läheb. Et jälle on otsustatud soetada üks "koht" tavalisest eluasemest võimalikult kaugele, kuhu mees oma armukesi vedada saaks ja elu täiel rinnal nautida. Nõrkushetkedel heliseb taas minu telefon ja minu roll on siis kuulata. Ja ma ei ole kade.