Täna oli üks imelik ja sekeldusterohke päev. Tahtsime Dorisele uut hüüdnime panna. Algselt plaanisime panna Fjuk, kuna ootamatult selgus, et kunagise poliitiku lapse nimi on ka Doris Helena. Keelemänguga muutus nimi Fikiks, aga lõpuks ei läinud hüüdnimeplaan ikkagi läbi. Seda enam, et nägime bussis ühte umbes neljaaastast tüdrukut, kes oli täpselt nagu maksikoer Fjuk. Maksikoer Fjuki vanaisa nägi välja aga nagu vampiir - üleval ja all keskel puudusid tal hambad, ainult kihvad olid.
Siis nägime veel ühte meest, kellel olid jalas püksid embleemiga "Tallinn 80" ning ühte naist, kellel oli Georg Otsa kilekott. Täpselt selline, millega õemees 1990. aastatel Soomest banaane tõi.
Kuna meie lapsukesel täitus eile poolteist aastat, otsustasime talle väikese kingituse teha. Ta sai beebinuku Baby Annabell ja nukuvankri. Kodus vankrit kokku pannes selgus aga, et see roostetab ja värv koorub. Viisime kauba poodi tagasi ja saime raha ka tagasi. Ise-enesest oli kahju, sest tegemist oli väga vinge asjaga. Asenduseks ostsime Kaubamajast lihtsa ja odava nukukäru. Õnneks Doris vist suurt midagi ei mäletanud, sest vankri tagastamise ajal ta magas. Ärgates oli aga tal juba käru. Mõtles võibolla, et nägi vankrit unes. Lapsel oli terveks päevaks tegevus olemas. Varajased emainstinktid või midagi taolist. Ta isegi pahandas beebinukuga, kui too ei istunud korralikult kärus. Täpselt samamoodi nagu mina Dorisega pahandan.
Õhtu hakul võtsin ette tegevuse, mida oli ikka ja jälle edasi lükanud, kuna see tundus mulle raskena. Pahteldasin nimelt ära magamistoa aknapõsed. Uued aknad pandi ette ma ei mäletagi enam millal ja siiani olid põsed viimistlemata. Üritasin vastavat teenust ka aknafirmadelt osta, aga järjekorrad on nädalatepikkused. Nii kaua ei saa ma aga oodata. Hea on, et pahteldasin, sest tulemus sai ülihea. Muidugi mõtlen ma nüüd, et miks ei võinud ma seda juba varem teha.
Kui nüüd kuskilt pappkaste ka veel saaks.