Nüüd see siis juhtus, et ma ei näe enam ühtegi telekanalit. Tegelikult tahaksin väga teada, mismoodi näeb elu välja ilma virvendava ekraanita. Kas jääb aega üle ka ja kas muutun maailmaasjades täiesti võhikuks? Võiks ju proovida.
Nagu näha, tekkis kohe aeg, et siia tulla ja midagi kirjutada.
Esmaspäeval käisin Draamateatris Ugala külalisetendust vaatamas. "Ukuaru". Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma pole vist kunagi teatris niimoodi istunud, et mul pole korrakski igav hakanud. "Ukuaruga" nii oli. Vähemalt esimese vaatuse ajal. Teise ajal vaatasin mõned korrad ikka kella ka. Armas rahvusromantiline lugu, huvitav lavakujundus, nõrk muusikaline lahendus. Ja imearmasad väikesed tüdrukud.
Suure tõenäosusega on teatriskäik selle nädala positiivne elamus nr. 1.
Negatiivne elamus nr. 1 oli tänane öö, mil ärkasin endasse kogunenud mõtete tulemusena, sest tööl ei saanud kuidagi asjad korda. Lõpuks ei mahtunud mõtted enam pähe ja pea hakkas valutama. Kui NSVL veel alles oleks, oleksin neelanud tõenäoliselt Citramoni. Meil on see keelatud.
Imelik aeg on praegu. Ei tea, kas see on kuidagi eilse kuuloomisega seotud? Oleksin pidanud enda ellu rahu soovima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar