Olen kohale jõudnud

Saksa kevad koos "Kuu kolmanda veerandiga". Armas ja südamlik film. Aga võibolla saan mina asjadest valesti aru. Sest mulle soovitati ka Linnateatris etendust "Keti lõpp". Olevat superetendusega tegemist. Käisin siis eile vaatamas ja ütlen ausalt, et sellist jama pole enam ammu näinud. Võibolla olen heade etendustega liiga ära hellitatud, aga miks ma peaksin vaatama 10 minutit pallimeres lebavat ülekaalulist kiilaspäist, mitteatraktiivset ja kehva diktsiooniga meesnäitlejat. Ja siis need hirnuvad hilisteismelised, keda tegelikult selle näidendiga ju mõnitati, aga nad ei saanud sellest ise aru.
Mulle soovitas seda tükki ka üks hilisteismeline. Oleksin pidanud olema ettevaatlikum, kuna seesama inimene nautis filmi "Uus maailm", mis oli minu jaoks jällegi õudus kuubis ehk karvikute kokkutulek.
Olen vist lihtsalt teisest ajast pärit. Märkasin seda juba ülikoolis õppides, et teatud aastast alates on inimesed teistmoodi. Ristisime kommuunikaaslasega selle põlvkonna isegi ühe ülikoolikaaslase järgi ja termin on meil kasutusel siiani. Kõige kurvem on selle juures see, et selle põlvkonna esindaja võib tõsiuskselt lahata Toomas Nipernaadit, kui ilus ja tore too ikka on. Ja kui siis küsid, kuidas raamat talle kah meeldis, vaatab ta naeratades otsa, ütleb, et kas sellest on raamat ka või, et tema on näinud vaid filmi. Erudiit. Terve kodumaa on selliseid täis, kes pole peale õppimise mitte midagi teinud ja loevad nüüd oma õpitud eriala ülikoolis. On terve elu olnud vaid ühes ainemullis ja suhelnud vaid ühe ringkonna inimestega ning kelle kogu maailm sellega piirdubki.
Seda kõike adusin ma eile teatris ja mõtlesin, kui mõttetuid asju Linnateater teeb, et saada ka seda generatsiooni teatrisse. Paar head mõtet ja lauset oli ka ning mina ei ole kohale jõudnud. Ei kavatsegi. Samal ajal oli mujal Linnateatri "Maailmale nähtamatud pisarad", mida võiksin vaadata veel ja veel ja veel. Miks nii kõikuva tasemega, Linnateater?