Otsustasin veidi akadeemilisemat näitlemist vaadata. Täpsemalt väisasin Draamateatrit ja kuigi lootsin seal "Augustikuud" näha, vaatasid mulle "Keskea rõõmud" täies koosseisus vastu. "Keskea rõõmud" tulevad küll alles neljapäeval Tallinnasse (küll veidi teiste näitlejate esituses, aga ikkagi). Viimasega seoses meenub jälle see teatud põlvkond ja üks selle esindaja, kes mainis sama sinisilmselt, kuidas ta "Keskea rõõmude" raamatut pole lugenud, aga on filmi näinud. Nagu ka "Nipernaadi".
Aga mida ma täna nähtud tükist arvan? Hästi näideldud, kuigi veidi igavalt hästi. Mida tahtagi, kui lava on täitunud Eesti NSV rahvakunstnike ja teeneliste kunstnikega. Naisenimega meesautor oli kujutanud ühe pere lugu, millega paljud pered paralleele tõmmata võivad. Kaasaarvatud mina. Küll mitte kõiges, vaid mõnes aspektis. Aga elu just täpselt selline ongi. Kohati nagu Mehhiko seep. Kaljuste oli seekord mu lemmik. Beverlyt kehastanud Ulfsak elas aga rolli vist sisse ehk suri ära, et lõpukummarduseks enam lavale ei jõudnudki.
Vaheajal lõbustasin end teatripubliku jälgimisega. Teen seda iga kord ja see on saanud osaks teatrikülastusest. Täna koosnes suur osa vaatajatest meremeestest ja XXS - miniseelikutes naisterahvastest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar