Saabusin äsja otse Charles Lloydi kontsertilt. Pileti kinkis mulle kallis abikaasa. Arvas, et mulle võiks meeldida. Kui jätta kõrvale see, et täna on Tśornobõli katastroofi 27. aastapäev ja sain järjekordse surmateate (sel nädalal mu politoloogia õppejõud Ruus, proua Taagepera - kolleeg juba küsis, kas ma veel mõne laiba internetist leian ning nüüd mulle ühe armsa inimese abikaasa) ning et tuju oli selle kõige tõttu rohkem kui kehv, siis kontsert suutis mind kurbadelt mõtetelt eemale tõmmata. Ja hoolimata sellest, et mu õemees kontserti juba enne selle algust maha tegi (nojah, tema arvates on ainult ta ise maailma parim pillimees), oli seal ka eredaid hetki ja seda valdavalt. Vahepeal läks küll natuke müraks - mulle ei meeldi kõik jazz, aga üldjoontes oli väga hea kontsert. Klaverimängija oli super!
Publik oli ka kerge püsti tõusma. Kõigepealt avaldati austust Valter Ojakäärule, kui talle auhind üle anti ja lõpus Lloydile ka.
Piinlikke hetki oli ka. Meie linnaisad, eesotsas Vitsutiga, võiksid minna inglise keele kursustele.
Samuti võiksid järgmine kord kontserdile tulemata jätta:
1. abielupaar, kes keset kõige kaunimat muusikapala kommikarpi kilest lahti harutama hakkas ja siis kommipaberitega krõbistas;
2. inimesed, kes edasi-tagasi sõelusid.
Aitäh, abikaasa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar