Ma käinud läbi palju maid,
mul kaasas koopaorav
ja igal pool ma süüa sain,
mul kaasas koopaorav.
:`:Ma käinud siin,
ma käinud seal,
mul kaasas koopaorav :´:
Ma näinud mitut härrasmeest,
mul kaasas koopaorav,
kes vaimustatud neidudest,
mul kaasas koopaorav.
Ka näinud kauneid neide ma,
mul kaasas koopaorav,
kes vaatlesid mind huviga,
mul kaasas koopaorav.
Nüüd enne, kui ma lahkun siit,
mul kaasas koopaorav,
ehk kostitate veidi mind,
mul kaasas koopaorav.
Üsna jamad sõnad ju. Sõnameister Goethe ei ole just vaimukusega hiilanud. Isegi tuttav laulmisõpetaja ütles, et see on Beethoveni kõige ebaõnnestunum teos.
Avec que la marmotte...
Ega sel loomal välimust ka eriti ei ole (pöörake tähelepanu küüntele, millega ta endale koopaid uuristab).
1 kommentaar:
Goethe tegi selle laulu ühe teatritüki tarbeks ja Beethoven leidis sellele kohe meloodia. (Meloodia meenutab leierkastimuusikat ja täiesti õnnestunult)
Laulus on juttu Savoiast (Šveits) pärit põgenikelastest. Tol ajal tuli ikka jälle hulganisti lapsi põgenikena Šveitsist Saksamaale. Iga kord, kui nälg Alpi orgudes liiga kibedaks läks, saatsid vaesed talumehed oma lapsed üle Alpide ära. Need rändasid almust paluvate tänavamuusikutena läbi Saksamaa. Sageli olid neil kodumaalt kaasas dresseeritud koopaorav (e ümiseja).
Postita kommentaar